Intervjuu üllatusvõitja Sass Hennoga
Delfi Naistelehe Romantikalugude konkursil sai esikoha Sass Henno lugu Ka suurtel poistel on külm. Sass Henno võitis 2005. aasta romaanivõistluse raamatuga “Mina olin siin”. Möödunud aastal avaldas ta veel ka ühe lasteraamatu “Mereröövlimäng”. Nüüd siis hoopis romantikalainel.
Ma arvan, et ükski konkurss ei saa olla osaleja jaoks kindla peale minek. Minu jaoks ka mitte. Kirjandusvõistlused pole nagu see, et mõne magusa hoonestushanke võidab linnavalitsusega väga sõbralikes suhetes olev firma. See on kuidagi teistmoodi. Kui sa ei tea, millistes tingimustes ja kellega konkureerid, pole ka seda enesekindlust, mis annab tunde, et just sinu lugu on see võrdlemisi hästi kirjutatud.
On ainult mingi osa usku, lootust, ja samas ka mingi osa tohutut ebakindlust. Ma arvan, et see lootus, et võibolla kellelegi läheb korda, millest sa räägid, ongi see, miks paljud meist kirjutavad. Aga see ebakindluse osa on alati nii hingesööv, et see tuleb lihtsalt ära unustada.
Kas oled ise Naistelehe lugeja ja leidsid konkursikuulutuse sealt või soovitas keegi Sul sellel konkursil osaleda?
Delfi lugeja ma eriti pole. Eelmisel kevadel, kui naisteka raamatufoorumis romaanivõistluse võidust ja minust räägiti, siis lugesin. Päris lahe oli. Või kui mõni tuttav ütleb, et midagi põnevat on, siis vaatan. Sellest Delfi naisteka konkursist sain ka nii teada, et üks sõbrants andis lingi.
Milline lugu Sulle omale rohkem meeldis?
Mul üks hea tuttav kirjutas ka teile. Tema lugu meeldis hullult. Aga ma ei ütle, mis lugu see oli:)
Kui raske või kerge on praegusel ajal noorel algajal kirjainimesel leida kirjutamiseks nõu ja tuge ja kirjastajate tähelepanu?
Praegu on noore kirjanduse olukord Eestis ikka väga heas seisus. Ilmuma hakkas alternatiivne kirjandusajakiri ”Värske Rõhk”, mitmeid kordi aastas korraldatakse erinevaid kirjandusvõistlusi ja üleüldse on viimasel ajal esile kerkinud palju romaani žanris alustavaid autoreid. EKLil on projekt, kus kirjanikud konsulteerivad algajate autorite käsikirju, et neil oleks võimalik saada professionaalset kirjanduslikku tagasisidet ja nõuandeid. Mis on kõik iseenesest väga head ettevõtmised.
Üldiselt on olukord selline, et kui käsikiri on ikka avaldamist väärt st. kui lugu on olemas, vahepeal natuke omamoodi ja huvitav ka, ning vorm enam-vähem põhjendatud, siis avaldamisega küll mingit probleemi ei tohiks olla. Algupärast eesti kirjandust on praegu nii vähe, et iga hea kirjastaja oleks sillas, kui mõni uus ja huvitav autor oma lugusid pakkuma tuleks. Lihtsalt seda, et kirjastaja kilkab ja käsi plaksutab ning 160 000 eeki pärastlõunaks üle kannab, ei maksa loota. Sellega läheb kauem aega. Ja ise peab kohutavalt kõvasti uskuma oma asjadesse. See on alustaval kirjutajal kõige raskem.
