Uduloor saab looriks pähe…Metsamaasik, metsavaarik, valge hobu, laulev kaarik, mäed ja orud, kohav kaasik, põselohud, silmavaasid.
Kiirelt mööda teedekulmu tuldud kappavana rajus. Soodemülkas samblavurru, pohlapärleid vihmasajus.
Metsamaasik, metsavaarik, valge hobu, laulev kaarik, mäed ja orud, kohav kaasik, põselohud, silmavaasid.
Jõepokaalis järvejääd, pajupillil maaliv hääl. Päevaripsmeil öised tähed, uduloor saab looriks pähe….
Tuuletäringutel…
Tuuletäringutel mängin huulemänge heites numbreid libisema üle sääre. Ühega neist põimiks pärjaks taevasänge, teisega meelt luuletades kaotaks hääle.
Kummaga siis tummana võiks minna? Mõlemal on omad hellad vigurid. Kas see hele või siis tume sobib rinda? Kellel veel on peale tormi pidurid?
Tuuletäringutel mängin huulemänge, sügavuti veel ei lähe kaugelt me. Sirel, kadakas, kask, pihlamari vänge- kahjuks ei need näita täna õiget keed.
Me vähemalt teame
Rohelise päikese sinisest varjust kaljult libiseb punane liivarand tumemusta merre. Meie kerged viiesõrmelised peopesad hoiavad südamepalitu kirenootidest kramplikult kinni. Kinnitan- me oleme jällegi armunud, ripume andunult traksidega ranna kõige meloodilisemas rannatoolis, loeme tulikuume värsse planeedist Maa, kudrutame seal kui 22. sajandi katusetuvid päevalilleseemnetes ja saiapudis. Taas nopime teineteise hõbedasi kulmukaari - kahte paari silmi ja suud… Lillepuud õitsevad varajases talvesalus — lumekellukapõõsad hõiklevad sinakasvalges sulesamblas…. Seitse sulast — tuhast… täiesti halli ning tavalist varest paremalt nõlvalt tõusevad vahast tiibade kahinal kollasesse lumepilve - nilekilbe kraaksumise saatel, kolm lillakirjut kassi maadlevad himuralt kräunudes hinge kihutades küüntega ringe taevalaotuse poole justkui soovides kõrgusse lennata. Nemad — uued - ei teagi, mis on muld - musta kulda emmata.
Oleme nagu lõngakerad maavillaselt armunud. Viimsed teravad järeltulijad planeedilt Maa…….. Meie veel mäletame sinitaevast ja rohelist metsa, asfalthalle ja punapruune kruusateid. Küünitame üksteise poole olles jällegi nagu aas, nagu järjekordne leid, viinamarjavein. Vähemalt teame lähemalt, mis tähendab olla esmakordselt armunud.
Tumeroosad kehad ja tumepruunid juuksed, 33. sajand — planeet Maa-Vikerkuukaar….
Pintsakutaskus…
Lilledest, sõnadest painutan kased. Põlvele vajun nüüd hetkeks ma veel. Siis järsku jagad ja öelda ei lase.
Ei —
ära täna sa seda küll tee…
Tõmbadki püsti mu kumavalt lävelt, pilgus suurt segatust, hirmu ja imestust. Surudki taskusse minu, mu käed homseks mu kallis — just kella kolmeks.
Pintsakutaskus lindiga toos ootamas purjega laeva. Kõige kurvem - selles, mu loos, et homme ei ole mul aega….
