Mees lubab peksma hakata

Arvasin, et vägivald on rohkem selliste primitiivsete inimeste rida. Noh, selliste, kes pole kuigi palju koolis käinud. Ammugi mitte ülikoolis. Minu naabrimees on, nagu tema nainegi. Lõpetanud lisaks veel humanitaareriala. Pole ta pisike, lühike, luuser ega nohiku tüüpi, nii et tal ei tohiks olla kogunenud aastate kaupa alla neelatud alaväärsust, mida nüüd kodus välja elama hakata. Kuidas on siis võimalik, et ta tüli lõpetuseks uksest välja astudes karjus: annan sulle tappa nagu koerale!

Tõsi, uksest välja astudes. Peale sellist avaldust ta naisele enam silma vaadata ei suutnud. Tuhises trepist alla ja majast välja.

Mina ei tea, kuidas nende tüli lõppes. Ei tahagi teada. Aga mõtlema pani küll. Mis viib ühe mehe selleni? Et mehed omavahel tülisid rusikatega lahendavad, see on teada ja kuidagi heaks kiidetud. Piisab, kui öelda, et nad on ju mehed. Aga tema abikaasa ei ole ju mees.

Tuli tal sõnadest puudu? Kas ta kahetseb? Või viib hoopis oma ähvarduse täide? Ainult väga lähedaste tuttavate käest kuuleb, mis nende peres kinniste uste taga sünnib. Vahel räägivad sõbrad selliseid asju, et juuksed tõusevad peas püsti. See, et tööl väga edukas ja hinnatud mees veedab nädalavahetuse kas omaette põrnitsedes või korterit mööda ringi tuuseldades ja karjudes, paistab olevat üpris tavaline.

Aga juhtub ka, et peres kakeldakse. Kohe päriselt, ja ma ei räägi sopajoodikutest, vaid inimestest, kes esmaspäeva hommikul seovad lipsu ette või panevad kostüümi selga ja lähevad juhtivale kohale tööle.

Vahel algatab kähmluse naine. Kui naine meest lööb, tundub see mulle pigem naljakas. Loomulikult on see samuti lubamatu, aga peaaegu alati on mees füüsiliselt tugevam ja kui ta oleks ka arukam, hoiaks ta naist natuke aega lihtsalt kinni. Kõvasti enda vastu. Sest naise ajab kaklema armastuse puudus, õieti selle väljendamise puudus. Arvatavasti ka mehe.

Kui iganes kuulen või näen, et mees lööb naist või lapsevanem last, läheb mul mõneks ajaks silme eest mustaks. Kõik nagu kaotaks tähenduse. Mis see kõik siis on? Noh, vist lausa inimese ajalooline areng, kõik see, mida nimetatakse kultuuriks. Raamaturiiul ja teatripiletid selle serval tunduvad absoluutselt mõttetud, lapsele ostetud mängumobiil ja rääkiv nukk samuti. Hästi välja kukkunud hommikusöögist ja koos perega loomaaias käimisest ma ei räägigi.

Kõik tundub tühine, asjatu ja olematu, kui tugevam tõstab käe ja lööb sellega nõrgemat. Inimene on kõige mõttetum loom, kõige uskumatum eksitus, tundub mulle siis. Kas loomariigis leidub mõni liik, kes peksaks oma kaaslast? Võib-olla teie teate, mul ei tule nagu ette.

Paistab, et see, mida oleme harjunud nimetama intelligentsiks, ei tähenda sugugi seda, et oma lähedasi ei lööda. Mul on sellest väga raske aru saada. Aga enam ma ei arva, et näiteks vähe koolis käinud inimeste pereelu sarnaneb purelevate koerte omaga. Vastupidi, ma palun neilt mõttes andeks.

Ja ikkagi, miks tõstab inimene käe oma lähedase vastu? Kas tal jääb sõnadest puudu? Siis võiks ju vait olla, mõneks ajaks välja minna. Või viskab tal midagi nii üle, et ta enam end ei kontrolli? Löömine rahustab lööjat, näiteks tänaval tülitsedes on väga hea mõte mõnele kivile jalaga anda. Reageerid enda ära ja valmis. Eriti mõnus on, kui ise ka haiget saad, see rahustab veelgi rohkem. Peitub siis siin võti vägivallatseja hingeellu?