Siiski selgub inimeste mõtteavaldusi lugedes, et feminismi olemusest tegelikult eriti palju ei teata ja suhtumine sellesse on umbes sama, kui üheksa aastat tagasi, mil Tõnis Saagi, Peeter Undi ja Karin Muoni läbiviidud küsitlusest selgus, et tudengitel seostusid feminismiga eelkõige negatiivsed mõisted, kusjuures meeste hinnang oli tunduvalt karmim.

Muuhulgas kasutati feministide iseloomustamiseks tollal väljendeid nagu meestevaenulikkus, alaväärsuskompleksi põdevad naised, agressiivne naine ja üleliigne iseteadlikkus (kuidas saab iseteadlikkust liiga palju olla — umbes nagu liiga palju värsket õhku?).

Mõnes foorumis valitseb aga siiani arvamus, et ainus, mille järgi naisõiguslase eksimatult ära tunneb, on karvased kaenlaalused, nii et kohati on olukord ikka üsna nutune. Näiteks sobib väga hästi ka Perekooli foorumist pärit lause, et õiglust ei maksaks feminismiga segi ajada. Seetõttu tahaksingi sellest lühidalt rääkida — sest pikki ja süvitiminevaid artikleid on sel teemal niigi väga palju ilmunud.

Tegelikult ei ole feminism sugugi nii jube. Selle kõikide vormide ühiseks eesmärgiks on sugudevahelise ebavõrduse kaotamine ja arvamused lähevad lahku pigem detailides või siis, kui on vaja otsustada, kuidas seda saavutada.

Näiteks kurikuulsad radikaalfeministid, kes naisliikumise esile tõid, arvavad tõesti, et kuna naised on ajalooliselt meeste poolt rõhutud ning soorollid on peale surutud, tuleks soorollide vastu jõuliselt võidelda ning kõik naised peaksid aktiivselt tegelema naiste vastu suunatud vägivalla ja teiste selliste probleemidega.

Liberaalfeminismi pooldajad samas tuginevad näiteks Rousseau vaadetele individualismi ja õigluse kohta ning tahavad samu väärtusi ka naistele rakendada, seades esikohale võrdsete võimaluste ja õiguste loomise ning inimese kui indiviidi.

Ehk siis lühidalt öeldes — radikaalfeministid tahavad saada rohkem ja korraga (mis iseenesest oleks muidugi tore, kuigi see eeldab ühiskonna suhtumise järsku muutust ja senise elukorraldusega harjunud inimeste jaoks tundub see maailma alustalasid raputavat) ning on valmis selle nimel lärmi lööma, samas kui liberaalfeministid pööravad esmajärjekorras tähelepanu sellele, mida igaüks ise saab ära teha ja alustavad suhtumise muutmist eelkõige iseendast (oodates siiski ka valitsuse poolset abi).

Enamasti nõustutakse sellega, et osad meeste ja naiste erinevused on tingitud bioloogilistest eripäradest, kuid arvatakse, et sotsiaalne sugu (mehelikkus ja naiselikkus, a la „kõik tüdrukud armastavad roosat ja on juba loomult saamatud”) on pigem külge poogitud ning tingitud ühiskonna käitumismallidest.

Kuigi ka Eestis on juba üsna palju naispoliitikuid, ei ole feminismiga seoses poliitiline võim esmane, vaid pigem muude õigustega kaasnev kõrvalprodukt — kõige olulisemaks on maailmas peetud nelja nõuet, milleks on võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lapsehoid (pigem USAs) ning vaba kontraseptsioon ja abort nõudmisel.

Ei tundu ju sugugi nii hirmus ega absurdne? Vähemalt minu jaoks tundub see pigem mõistuspärane, kuigi olen mitmeid kordi sattunud lugema ka väidet, et Eestis polegi feministidel millegi eest võidelda, sest kõik õigused on niigi käes.

Oma iva siin muidugi on, sest Ida-Euroopale omaselt on siin naiste haridustase kõrge ja tööhõive suur, kuid samas on Eestis meeste ja naiste ametialane jagunemine väga ebavõrdne (naised ei moodusta juhtivatel ametikohtadel töötajatest isegi mitte veerandit) ning palgavahe jätkuvalt üks suurimaid Euroopas. Samuti on kodused tööd ja lastekasvatus ikka veel rohkem naiste õlul.

Jõmmidest, kes arvavad, et naised ongi olemas ainult selleks, et mehed neid vaadata ja katsuda saaksid, ei tahaks muidugi üldse rääkida (seda enam, et neid esineb igas riigis), aga mõne taolisega kokku puutudes kipud paratamatult soovima, et ka Eestis oleks rohkem „kurje” feministe, kes sellised tüübid korralikult paika paneks.

Tegelikkuses loodame muidugi pigem selle peale, et järjest rohkem kasvab peale tarku ja laia silmaringiga mehi ja naisi, kes omakorda oma lastest nii toredad ja mõistlikud inimesed kasvatavad, et need mured jäävad järjest väiksemaks. Praegu on aga kahtlemata veel küllaga probleeme, mis parandamist vajavad, nii et selle pärast, et feministidel millegi eest võidelda ei oleks, niipea kindlasti muretsema ei pea.