Rasedus tuli naise jaoks ehk liigagi kiiresti, aga see tõi endaga kaasa ka ilusaid hetki. Ometi tundus naisele, et pärast kahe triibu testribale ilmumist muutus mehe suhtumine temasse veidi külmemaks. Saale püüdis end veenda, et tegu on vaid ettekujutusega.
„Mees rääkis mulle kogu aeg sellest, mida tema vajab. Hellust, hoolitsust, armastust … Minu vajadused olid kuskil tagapool. Sama suhtumine saatis ka raha kulutamist. Kui tema midagi tahtis, pidi ta selle saama. Teised said siis, kui temast midagi üle jäi. Ainult et üldjuhul ei jäänudki midagi üle. See teda aga ei huvitanud,” meenutab Saale.
Esimestel päevadel pärast lapse sündi käitus mees tõelise musterisana. Tõsi, naisele ei pööranud ta tähelepanu, kuid lapsega käitus imekenasti. Taas kord lootis naine, et kõik saab korda. Et kõik ongi tegelikult korras, ainult et ta ise ei oska sellest aru saada.
Valik laste ja mehe vahel Olukord muutus, kui mees teatas kaks nädalat pärast lapse sündi, et naine pole tema eest piisavalt hoolt kandnud ja tema vastu küllalt hell olnud. Ja lahkus kodust — armastust otsima. „Ja tema sõnade kohaselt ta leidiski …” ohkab Saale. „Igatahes naastes oli tal raha otsas. Ta nõudis mult raha juurde … Ja minul oli valida — kas anda oma raha talle ning jätta ennast ja lapsi nälga või visata mees välja.”
Saale valis teise tee ja palus mehel lahkuda. Siis algas tegelik terror. Noor naine on kuulnud ähvardusi, et ta korter pekstakse segi, et mees laseb ta ära tappa, et mees röövib lapse ja naine ei näe neid enam kunagi … Ja et mees ei lähe sellest korterist kuhugi ning naine lihtsalt peab hästi käituma, kui ebameeldivaid tagajärgi ei soovi. „Ma ei taha üksikasju rääkida,” ütleb Saale vaikselt.
Tee lahenduseni Korter kuulus küll Saalele, kuid meest tal sellest lahkuma veenda ei õnnestunud. Lõpuks võttis naine lapsed kaasa ja lahkus ise — varjupaika.
Kuu aega enesekogumist ja politseiga suhtlemist ning olukorra võis juriidiliselt lahendatuks lugeda. Mees oli sunnitud lahkuma ning Saale ja lapsed rahule jätma.
„Siis sain ma aru veel ühest asjast, millest tavaliselt ei räägita,” jutustab Saale. „Levinud suhtumine on ju selline, et „said lahti, nüüd on kõik korras!”” Aga see ei ole nii. „Läbi!” ei tähenda „Korras!”, vähemalt mitte tunnete tasandil. Kõige raskemad olid ehk esimesed kolm kuud, kuid taastumine võttis aega veel kauem, võib-olla pool aastat. Oli tühjusetunne, üksindus, hirm. Oli mure hakkamasaamise pärast.”
Ka sedapuhku ei jäänud Saale ootama, et asjad tasapisi ise paika loksuksid. Selle asemel läks ta psühholoogi juurde, luges teemakohast kirjandust ning analüüsis oma mõtteid ja tundeid.
Väikeste astmete kaupa, samm sammu haaval sai Saale endas selgusele. Püüdes anda teistele midagi sellest jõust, mida ta ise varjupaigast leidis, kirjutas ta lähisuhtevägivallast raamatu „Miks me läbi ei saa”.
