Kui palju maksad armastuse eest?
Tasumisele kuuluv arve esitatakse justkui juhuslikult lembepeo haripunktis ning me allkirjastame selle pikemalt mõtlemata. Ent kui kirelõõm pisut raugeb, avastame isiklikus elus suure puudujäägi, kuid eelistame sellest vaikida. Mõnikord möödub aastaid, enne kui endale ja partnerile meenutame, et kunagi sai ettevaatamatult üle makstud. Ja nüüd tuleb selle tõttu ohverdada armastus, karjäär, sõprus, lapsed, raha või lihtsalt õigus langetada otsuseid omaenese valikul.
Kuidas mitte maha magada momenti, kui ise endal hapniku kinni pigistad? Ja kuidas see harilikult juhtub? Võib-olla on sulle abiks järgmised lood.
Kas laenata mehele oma raha?
40-aastane Luisa laenas isalt saadud pärandusest armsamale äri alustamiseks kopsaka summa. Kuigi äri stabiilselt kõrget tulu ei teeni, võimaldab see paaril lahedalt ära elada.
Luisa mõistab, et kõik seesama võiks tal olemas olla ka kapitalilt makstavast protsendist elades või raha kinnisvarasse paigutades. Samal ajal ei saa ta abikaasale midagi ette heita — too rabab ausalt koidust ehani ja plaanib võla kunagi tagasi maksta.
Küsimus on ainult — millal? Vahel mõtleb Luisa, millist rolli võis laen temaga abiellumisel mängida. Ja mis saab siis, kui paar otsustab lahku minna. Kulub ju veel vähemalt kümme aastat, enne kui kas või poolgi isa kapitalist tema juurde tagasi tuleb.
24-aastane Stefania toimis teisiti. Enne rikka välismaalasega altari ette astumist nõudis ta, et too ostaks tema nimele uhke maja ja igal aastal uue auto. Ja ta saab kõik, mida tahab. Vastutasuks allub ta mehele vastuvaidlematult ning talub tema pidevaid, sageli näotute skandaalide ja naise vastu käe tõstmisega tipnevaid joominguid.
Millele peaks mõtlema? Enne, kui oma raha armastatu nimel mängu paned, mõtle hästi järele ja pea teadjamatega nõu. Ära valeta endale, et raha ei saa olla ei teie armastuse põhjuseks ega takistuseks. Saab, ja kuidas veel. Kui tunned, et oled sattunud delikaatsesse olukorda, räägi suu puhtaks. Ära häbene lepinguid sõlmida ja isegi kõige lähedasematelt allkirju võtta.
Suhetes armastatud inimestega ei tohiks olla mingeid ütlematajätmisi. Lihtsa testiga saab teha kindlaks, kas paari vahel on rahalisi pingeid. Kui tunned end ebamugavalt ja sulle näib, et siin pole teil kõik nii nagu peaks, siis nii see ka on. Ja edasi sõltub tulevik ainult sinu oskusest rahaasjad suhetest lahus hoida.
Muidugi on partneri omakasupüüdlikkusest õigel ajal teadasaamise järel üksijäämine valus. Kuid veelgi valusam on jääda ilma nii rahast kui armastusest.
Kui mees peletab su sõbrannad eemale
Leho ei seadnud Olgale tingimust, et naine peab sõbrannadest loobuma. Ent leidlik mees tegi kõik selleks, et nad lihtsalt lakkaksid olemast.
Algul oli neil keelatud nende ühisesse koju tulla: “Kallis, meie pesake on me õnne rahusadam ja ma ei soovi, et su sõbrannade kadetsevad silmakesed siin ringi vilaksid.” Ja kuna korter oli soetatud Leho raha eest, tuli soostuda.
Siis ajas ta Olga justkui juhuslikult riidu tema vallalise lapsepõlvesõbraga, andes otsesõnu mõista, et on tolle kutsuvatest pilkudest tüdinud. Hiljem hakkas mees abikaasal tööl vastas käima, ja kuidas sai Olga kaasa lüüa reedeõhtustel tüdrukuteõhtutel Double Cafes, kui armastatud mees samal ajal akna taga seisab ja ootas.
Kui sõbrannad Olgat enam sünnipäevadele ei kutsunud, haaras naist õud. Sest ajast, kui ta viimati sõbrannade seltskonnas normaalselt aega veetis, oli möödunud… kaks aastat. Need olid askelduste keerises ja lõputult Lehot ümmardades lennanud mööda nagu üks päev.
Sõbrannade juurde tagasipöördumist võeti kui surveavaldust perekonnale. Leho röökis, et ei kavatse neid klatšimoore ehk seda kanakarja oma naise läheduses taluda. Olga rääkis, et ei suuda kauem eraldatuses elada. Skandaalid kord vaibuvad, kord löövad uue hooga lõkkele. Mis edasi saab, seda ei tea keegi.
Millele peaks mõtlema? Kui romaan alles algusjärgus, jäävad sõbrad-tuttavad tõepoolest tagaplaanile. Nende jaoks pole aegagi… Kuid on väga oluline mitte lasta mööda hetke, kus soovimatus sõpradega suhelda kasvab üle võimaluse puudumiseks seda teha.
Kui partner nõuab, et sa muudaksid oma suhteid sõpradega, võta tema arvamust kuulda (võib juhtuda, et ta näeb seda, mida sina ei märka), aga otsus langeta siiski ise. Mõistagi oled sa üksiku naise staatust kindla partneriga naise oma vastu vahetades sunnitud koosviibimiste hulka sõprade seltsis kärpima.
Võib juhtuda, et pead koguni valima, kellega tihedamini ja kellega harvemini kohtud. Aga sa ju tead, et tõelisi sõpru minema ei visata. Ja ei hakka seda ka temalt ootama.
Kumbki teist pole kohustatud teise lähikondsetesse sõbralikult suhtuma. Ütlusel “meil on kõik ühine, isegi sõbrad” võib olla liiga kõrge hind.
Kui ema ei salli su meest
“Ma ei meeldi su emale, ehk ei maksaks meil härjale punast rätikut näidata ja talle koos külla sõita?” lausus Liina armastatud mees ning naine nõustus temaga. Ema ei ole tal tõepoolest mingi kullatükk — raske iseloomu ja äpardunud saatusega naine. Tütre valikuga – minevikuga mees ehk lahutatud, kaks last — ta leppida ei saanud. Ja Liina lõpetas püüde ema Antsuga lepitada.
Romaan oli täies hoos, nad oleks tahtnud iga minuti koos veeta. Külaskäigud ema juurde kasvasid üle skandaalideks. “Mulle pole säärast tütart vaja!” käratas ema südametäiega. “Suurepärane!” vastas tütar ja virutas ukse pauguga kinni. Kui ema minu valikut ei austa, pole mul ka sellist ema tarvis.
Alles kolme aasta möödudes, kui ema raskesti haigestus, tõstis Liina taas jala üle kodumaja läve. Hääbuva ema voodiäärel istudes mõtles ta sellele, et oleks võinud tulise peaga suhete järsult katkestamise ja solvumise asemel hoopis teisiti käituda. Mõtte, et Ants on ta saatus, oleks pidanud emasse tasahilju istutama. Lõpuks oleks ema ehk harjunud ja ei oleks lasknud endast mööda minna lapselapse sünni õnnelikul hetkel.
Siis poleks ta üksildastel õhtutel tütre peale tigedana ja väimeest vihates kodus konutanud ega haigestunud tõppe, mida esoteerikud just nimelt andestamata solvumistega seostavad.
Millele peaks mõtlema? Tasub meenutada, et tegelikult on vanemad meile kõige lähedasemad inimesed. Ükskõik kui ebaõiglased ja kategoorilised nad meie elu suhtes ka poleks, hülgamist ja unustamist pole nad ära teeninud.
Kui vanemad keelduvad järsult su väljavalitut omaks võtmast, tee nii, et te võimalikult vähe kokku puutuksite. Ja ära kaota lootust, et sul õnnestub neid kunagi lepitada! Parimaks argumendiks lähedastele on su õnn, aga ka kannatlikkus, millega su väljavalitu sellest katsumusest läbi tuleb.
Ära toimi uisapäisa. Kunagi võime end ise lapsevanema rollist leida. Ja kes teab, kas lähedaste ärapõlgamine meile endile laste näol kätte ei maksa?
Kui laps ei salli su uut meest
Valdo on nutikas ilus mees ja moodsa tantsutrupi produtsent. 36-aastane Johanna ei suutnud endale kuidagi selgeks teha, mida leidis mees temas, lihtsas pangatöötajas, kes peale kõige muu on mehest seitse aastat vanem. Valdo ootas maja valmimist, elas üürikorteris. Ettepanek naise juurde kolida oli selles olukorras täiesti loogiline. Ta nõustus ega uskunud oma õnne.
Kuid õnn ei olnud täiuslik. Seda tumestas Johanna 15-aastane tütar, turtsakas ja plahvatusohtlik teismeline, kes oli kategooriliselt Valdo vastu. Ta irvitas mehe üle tema harjumuse pärast iluravimaske näkku määrida ja maniküüri teha, arvutimänge mängida ja südapäevani magada. Plika nimetas meest keigariks ja priileivasööjaks.
Kui ema ja ta armsam magamistuppa eraldusid, keeras ta televiisori täiel võimsusel üürgama, kolistas köögis nõudega, kutsus ema telefonile, ühesõnaga — häiris nagu suutis. Nähes, kuidas Valdo kannatus katkema hakkab, tundis Johanna, et kaotab ta — ainukese, armsa ehk isegi oma viimase šansi… Nii pakkis ta ühel päeval tütre asjad ning saatis ta sundkorras vanaema juurde elama.
Tütreke karjus nutta ja anus, et teda kodunt välja ei kihutaks. Ent ema oli kõigutamatu — see oli karistus vastiku käitumise eest. Ka psühholoog, kelle poole naine abi saamiseks pöördus, oli soovitanud samamoodi toimida. Tütar saadetigi suveks asumisele.
Kui saabus sügis, koolimineku aeg, viis Johanna tütre vanaema elukoha lähedal olevasse kooli üle. Ometi ei laabunud tal ka suhted Valdoga. Kui mehel maja valmis sai, kolis Valdo sisse, Johannat kaasa kutsumata.
Nad kohtuvad aeg-ajalt ja Johanna teab, et ta ei ole ainus naine Valdo elus. Kontakt tütrega on kadunud, nüüd ei taha too ise enam ema juurde naasta.
Millele peaks mõtlema? Teie olete koos, aga lapsele ei leidu teie juures kohta? Kuidas säärane olukord üldse tekkida sai? Meest tasuks väga tähelepanelikult uurida, et mõista, kas ta tunded teie vastu on ikka nii sügavad, kui ta koos lapsega jätkamise ära põlgab.
Teisest küljest — lapsedki pole alati kingitus. Eriti kui järeltulija ikka veel loodab, et sa tema isa juurde tagasi pöördud. Kui sulle armsad inimesed — väike ja suur — omavahel ei klapi, tuleb endal rahusobitajaks hakata. Pole sugugi vähe neid lapsi, kelle vanaema on suureks kasvatanud, sest ema korraldab oma eraelu.
Ära muutu nende naiste sarnaseks. Ära looda, et lapse poolehoidu on veel võimalik tagasi saada. Pigem andestab laps sulle raske töö või pikad äraolekud kui võõrast mehest tingitud hoolimatuse.
Näita üles arukust ja pikka meelt. Tee nende kahe teineteisele lähendamiseks kõik, mis võimalik. Vaidlustes ja tülides ära asu kummagi poolele, vaid vali kuldne kesktee. Suhtle lapsega rohkem. Tema käitumise põhjus võib olla armukadedus. Aga mis peaasi — ära unusta, et aeg töötab sinu kasuks. Lapsed saavad kiiresti täiskasvanuks ja see, mis talle veel eile oli vastuvõetamatu, võib juba täna tunduda täiesti normaalne.
Kas loobuda heast tööst ja hakata kodukanaks
“Sündisin traditsioonidega peres,” jutustab mustasilmne kaunitar, ajalooteaduste doktor Anne. “Isa pärineb väga jõukast perekonnast, kõik lapsed said hiilgava hariduse, kuid naised meil kombekohaselt ei tööta ja veel vähem teevad karjääri. Kui ema isaga abiellus, tuli ta töölt ära. Abielludes oli mul täiesti loomulik samamoodi talitada.
Minu mees ütles, et võin valida, kas töötada või ei. Mina aga tahtsin nii väga tema ja ka oma perekonna meele järele olla, et pärast doktoritöö kaitsmist loobusin heast töökohast ning hakkasin koduperenaiseks. Ja nüüd sain ma teada, et mu mehel on armuke! Ta on noor, vene rahvusest, väga enesekindel, ja tal on oma äri.
Meie perekonda lõhkuda tal plaanis pole ning ma usun, et abikaasa ei jätaks mind ja lapsi kunagi maha. Ent minul on nüüd säärane tunne, justkui oleks lisaks mehele mind kogu maailm petnud. Kadestan armukest, tema noorust, aga peamiselt — tema võimalusi ja sõltumatust. Kuidas ka mina tema sarnaseks saaksin?”
Millele peaks mõtlema? On täiesti normaalne, et tungiva iseolemisevajaduseta naine soovib olla kodukolde hoidja ning kui tema kõrvale tuleb tugev mees, laseb ta suurima heameelega end lõdvaks ja jätab töö kus seda ja teist. Osaliselt seisab selle taga hirm vastutuse ja elu ees. Soov vaikse toimetamise ja märkamatu elu järele.
Kui 30ndateks eluaastateks tekib pottidest-pannidest ja fitness-klubidest tüdimus, asub naine kadestama neid, kes on teinud karjääri või end loominguliselt realiseerinud. Enamasti siis selgubki, et rong on läinud ja tollesse ellu teda enam keegi eriti ei oota.
Hea on, kui sa karjäärist loobumise otsuse ise vastu võtsid. Kordi hullemini tunnevad end need, kes mehe mõjutusel koduseks jäid. Tavaliselt saab see hiljem abikaasaga, aga vahel ka lastega manipuleerimise põhjuseks.
“Mina olen sinu pärast kõik ohverdanud! Minust oleks võinud saada supermodell, ettevõtte direktor, isegi Nobeli preemia laureaat…” Mis tähtsust on, et seda niikuinii ei oleks juhtunud. Peaasi on uskuda!
Lõppude lõpuks võib midagi saavutada igas vanuses. Frustratsioon aga ajab inimese depressiooni ja muudab paari elu väljakannatamatuks.
Seepärast mõtle tundesööstu ajel lahkumisavaldust kirjutades või teadustööd võimalikult kaugele heites, kas sul ikka on kodus, mehe kaitsva tiiva all nii hirmus hea. Abielule mõjub tunduvalt paremini see, kui partnerid koos arenevad ja kumbki oma sihid saavutab. Ja kas ongi nii oluline, kes kellele tippu jõudes käe ulatab?
Kas minna oma põhimõtetega vastuollu?
Marika ja Jürgen kogusid korteri jaoks raha ja jätsid end paljustki ilma. Kui esimeseks sissemakseks vajalik summa koos oli, juhtus Jürgeni õel õnnetus — abikaasa sattus autoavariisse. Tuli osta kallis taastusraviseade, ratastool ja hankida raha ravi jätkamiseks. Õde pöördus abi saamiseks nende poole.
Marika kõhkles — laenu andmine tähendanuks koduunistusega hüvastijätmist. Pealegi ei meeldinud Jürgeni õde talle, kunagi oli too agaralt nende abielu vastu seisnud. Kuid õnnetuse palge ees on kõik võrdsed. Marika tundis, et ei tohiks keelduda, see poleks õige, kuid viimasel hetkel ei pidanud siiski vastu.
“Sa mõtled rohkem sugulastele kui lihastele lastele, meil pole kusagil elada, aga sina oled valmis määrama meid veel aastateks mööda võõraid toanurki rändama.” Jürgen ei hakanud vaidlema. Pere kolis uude korterisse, kuid elu ei laabunud.
Algasid tülid, etteheited, solvangud, ja hiljem ka truudusemurdmised. Lõunalauda istudes tundis Marika, kuidas Jürgen üritab talle mitte otsa vaadata, ja peitis ka ise silmi. Neil oli teineteise ees piinlik. Siis lahkus Jürgen kodunt ja elab nüüd taas üürikorteris.
Millele tasuks mõelda? Säärastest katsumusest õnnestub hoiduda vähestel paaridel. Paratamatult tuleb olukordi, kus tuleb midagi ohverdada või valida, kas minna oma põhimõtetega vastuollu.
Armastus ilma vastastikuse austuseta pole võimalik ning kui üks teist käitub halvasti või ebaausalt, võib teine talle selle küll andestada, teda isegi toetada, aga kas ta teda pärast seda veel hindab ja austab? Armastuse või heaolu nimel põhimõtete eiramine ei tee õnnelikuks. See-eest endale truuks jäänud inimesele antakse alati veel üks šanss õnne leida! Säärane on elu seadus.
Kui lihtsalt sokutad midagi armastuse altarile
Juhtub ka nii, et keegi nõua ega oota sult ohvrit, aga ikkagi sokutad midagi armastuse altarile. “Teen iga päev oma mehele jalamassaaži ja aroomivanni. Ta, vaeseke, on töölt tulles nii väsinud!” Aga kas tema vastab samaga? Või valmistab ehk hommikusöögigi?
“Ma ei saa firmapeole minna. Abikaasale ei meeldi, kui ma kojutulekuga hilja peale jään.” “Ta on sul ju komandeeringus?” “Nojah, aga ikkagi…”
Millele tasuks mõelda? Piir hoolitsuse, headuse ja mõttetu ohvrimeelsuse vahel on liiga suur, et seda mitte ära tunda. Armastuse ohvriks saavad ebakindlad inimesed, keda üldjuhul on lapsepõlves alandatud ja alla surutud. Kui armastus on tugev ja tunded niivõrd üle pea kokku löövad, et sa enam ei tea, millist tulevärki teile kahele veel korraldada, on väga kerge ohvrimeelsusse libastuda.
“Tahad, tulen töölt ära, sünnitan sulle viis lapsukest, ei käi enam sõpradega kohtumas ja aeroobikas? Las ma annan kogu oma palga sulle ja hakkan koduseid lõunaid sulle töö juurde tassima?”
Võib-olla on see elu alguses lõbus, kuid säherdune käitumine hakkab meest õige pea ärritama ja ta põgeneb või tõepoolest istub sulle pähe.
Mehele priitahtlikult alistudes räägib meis arhailine patriarhaalne veri, mis on eriti tugevalt arenenud mõningates vanausulistes suguvõsades. Kuid kõigi heaolu nimel tasuks selle vere hääl endas lämmatada.
Või, teine variant, see seksuaalseteks impulssideks pöörata. Voodis võtavad mehed alandliku orjatari naudinguga vastu, elus aga eelistab enamik neist kaugemale hoida.
Arva tulud ja kulud kokku
Kui tahad mõista, et ega sa teie suhetele peale maksa, võta leht paberit ja pastakas ning rehkenda kokku. Jaga paber neljaks veeruks ja kirjuta ühte, mida sa tema pärast ohverdama oled pidanud, teise, mis sul tänu sellele on, et te koos olete. Kolmandasse kirjuta, mida tema ohvriks on toonud, neljandasse, mida tema sinu arvates teiega koosveedetud ajast saanud on.
Üsna tihti aitab säärane arvutus vaadata suhtele realistliku pilguga. Kui selgub, et te mõlemad paigutate teineteisesse enam-vähem võrdselt, on kõik hästi. Aga kui kaalukauss kellegi poole kaldub, jää ebakõlasid ootama.
Armastuse eest kõrget hinda maksta pole just eriti sangarlik tegu. Meenuta Romeo ja Julia kurba lugu. Keeldumine sellest, mis on tähtis, armas ja hinnaline, on võrdne surmaga ning selleks pole alati vaja isegi mürgipudelikest tühjaks kummutada. Vahel piisab, kui endalt küsida — mida ma sulle ohvriks tooma pean?
