Enesetappude ennetamine
Meessoost enesetapjaid on Eestis neli korda rohkem kui naissoost. Kõige rohkem enesetappe teevad 35-45aastased inimesed. Eestis tehakse enamik suitsiide poomise teel. Suitsiidikatseid on “õnnestunud” suitsiididest üle kümne korra rohkem. 1996-1999. aastal sattus ainuüksi Tallinna Mustamäe haiglasse üle 800 katsetaja aastas.
Piibli järgi ei pääse enesetapjad taevariiki. Religioon mõjutab: islamimaades on enesetappude arv väike, katoliiklikes maades madalam kui luterlikes.
18 kõrge suitsiidiriskiga riikides korraldatakse 2002. aastal ühisprojekt, mille käigus uuritakse suitsiidikatse teinud inimesi. Eesti-poolne projektijuht Merike Sisask selgitab: psühhiaatrid teevad 600 inimesega süvaintervjuu, et välja selgitada nende enesetapukatse põhjused. Neist 300 inimest saavad aastaks ajaks jätkuhooldaja.
Umbes 20liikmeline vabatahtlike jätkuhooldajate rühm koosneb peamiselt vastava koolituse läbinud psühholoogiatudengitest. Vabatahtlik võtab inimesega haiglas ühendust ja püüab hoida sooja inimlikku kontakti ühe aasta jooksul. Hiljem võrreldakse kaht rühma omavahel: kas jätkuhoolduse all olnud tegid vähem korduvaid enesetapukatseid või mitte.
“Varasemad uuringud on näidanud, et pärast esimest suitsiidikatset on aasta jooksul kõige suurem oht, et seda korratakse,” märgib Merike Sisask.
Ent kuidas saab tudengitest vabatahtlike polk aidata enesetapumõtete heietajaid? “Siira huviga inimese käekäigu vastu,” ütleb Merike Sisask. Mujal maailmas on seni jätkuhooldust läbi viidud näiteks nii, et on kirjakesi koju saadetud või helistatud või on psühhiaatriahaigla õde kodus käinud. “Uuringud on näidanud, et sellest on abi,” kinnitab projektijuht.
Kuidas saab inimene aidata enesetapukatse teinud lähedast?
Merike Sisask: “Kohe ei peagi tormama midagi tegema. Võib-olla inimene ei vajagi sel hetkel muud, kui et keegi teda kuulaks, kohe päriselt kuulaks ja püüaks mõista, mitte ei hakkaks kritiseerima, et kuidas sa ei mõelnud, sul on väikesed lapsed!”
