Kui mina pole enam mina

Te küsite nüüd, et mida sellisel puhul teha ja kus on väljapääs? Ega vist saagi sellele nii üheselt vastata. Inimesed on erinevad ja see, mis sobib ühele, ei pruugi teisele passida. Üks on aga kindel – lein tuleb endast välja nutta.

Ka teie hinge kogunenud pettumus ja solvumised tuleb endast välja lasta, mitte aga alateadvusse lukustada. Tuleks võtta aega ja olnu kõigi tema heade ja halbade mälestustega läbi seedida. Vahel võib tõhusaks abimeheks osutuda tavaline pastakas, mis aitab teil oma lugu üles tähendada ja samal ajal ka uuesti läbi elada. Abi on sellestki, kui psühholoogi või hea sõbra rüppe kõik enda hingelt maha saate laadida. Nii või teisiti, kuid valu ja pettumusega tuleb tegelda. Ainuüksi see juhatab teid välja labürindist, millesse saatuse tahtel olete sattunud.

Hea oleks, kui saaksite seda, mis teiega juhtus, kõrvalt vaadata. Erapooletu pilguga. Riputage mõtteline ekraan oma tuppa üles ja kujutlege, et sellel liigute teie koos oma toonase partneriga ning sündmused kulgevad nii nagu nad tookord kulgesid. Ainult et nüüd vaatate teie pealt. Stseenides osalemata. See muudab teid toimunu suhtes pisut ükskõiksemaks. Need võõrad seal ekraanil ei puutu nii väga teisse. Kui te natukese aja pärast keerate ekraani poole väiksemaks ja sama sündmuste jada seal uuesti lahti rullub, puudutab teie enda minevik teid veelgi vähem. Te võite seda korrata veel ja veel aina väiksemal ekraanil, kuni minevik teid päris külmaks jätab.

Me tahame arvata, et meie lugu on mingil moel eriline ja meie kannatused ainulaadsed. Kui aga mõistame, et väga paljude inimestega on juhtunud ja juhtub samasuguseid asju, siis saame aru, et meie loo erilisus seisneb üksnes selles, et seal ise peaosa mängisime. Kui meil õnnestub piinav mälestus enda seest välja tõsta ja ekraanile projitseerida, võib hakata saabuma rahu meie hinge ja tasakaal meie tegudesse.