Nende suhtel polnud ju häda midagi. Aga E uskus toona, et kui tal juba üks hea kooselu on olnud, küll tuleb järgmine vähemalt sama hea või veelgi parem. Eks sai järgmisi elusid päris mitu tükki ära proovitud. Kuid ikka võrdles ta uut mehekandidaati oma esimese armastusega. Ja ikka jäi võrdluses uus vanale alla. Ammune mälestus tiksus pidevalt kõrva taga ega lasknud tal võrdlemata olla. Kui uudsus mööda sai, lõppes otsa ka arm. Igatsus esimese kallima järele aina kasvas. Vahete-vahel kuulis E tema kohta uudiseid, mis olid alati ühtmoodi “igavad” – polnud ta ikka veel naist võtnud ja püsisuhetki ei teatud tal olevat.

Kui lahkuminekust kaks aastat mööda sai, võttis E telefoni ja kutsus oma esimese armastuse kohtama. Ta oli aru saanud, et endaga rahu sõlmimiseks tuleb see suhe, mis kunagi sai ripakile jäetud, ära lõpetada. Sel eesmärgil nad kohtusidki. Algul istuti kohvikus, räägiti oma vahepealsest elust ja vaadati teineteisele silma... Öö saabudes mindi käsikäes E poole, sinna, kus kaks aastat tagasi koos oldi elatud ja, ime küll, sealsamas elavad nad ka praegu, kuigi kolme aasta jagu vett on vahepeal merre voolanud.