Laevakohvikus
Ja vabad mehed?
Nood jõid. Suitsetasid. Tellisid eksootilisi mereande. Hiilgasid vaimukusega, püüdes jätta muljet, nagu kontrolliksid nad olukorda. Tegelikult polnud võimalik vältida püüniseid, millest õhk oli tiine ja peagi siples järjekordne ohver konksu otsas. Õnnelikult muide. Miks mina seal olin, jäi mulle eneselegi mõistatuseks.
Olen täiesti märkamatu. Keskpärane. Brünett. Loomult üksildane. Tegelikult ei oska ma isegi tantsida. Kogu mu elu – peaaegu kolmkümmend aastat – oli möödunud teistsuguste väärtuste tähe all ja peod olid kuidagi märkamatult kõrvale jäänud. Sellelegi reisile sattusin juhuslikult, paarile pensionärile saatjaks.
Oli see nüüd usk rütmipillide ürgüminasse, matsakate põhjanaabrite kaasahaaravalt lustakas jalakeerutus või väljaheidetud püüniste lummus, igatahes seisin seal, rahvamassi selja taga, peaaegu osa saades ning samas teades, et ootan midagi. Ootan tuult. Olen laev, kes on eksinud teelt... Andes endale aru, et šansid on nullilähedased. Mind polnud kunagi rahva hulgast leitud. Polnud ihaldatud juhuslikust pilgust. Ükski mees polnud minu atraktiivsuse pärast süttinud nagu kuiv kadakapõõsas või lõplikult aru kaotanud. Ega mina kellegi pärast. Ma polnud kordagi läinud sinnamaani, kus peab õigustama oma hingelist alastust. Ma olin olnud sellistest mängudest ÜLE.
Ja ikkagi ei lahkunud ma saalist, et minna oma kajutisse, mida jagasin kahe memmega. Ehk pidanuks potentsiaalsed saakloomad aimama, et olen argielus väga hea kokk, et oskan ärisaladusi hoida ja strateegilisi plaane koostada, et armastan lapsi – nii omi kui võõraid, et olen voodis vaba ning ülemeelik, kindlates tunnetes usaldav ja hell...
Kuid miks pidanuks see kedagi huvitama? Kui kehtis ainult “siin ja praegu”.
Mängureegelid olid paigas: loevad sööda haaratavus ja saagi hulk. Mina oma segasevõitu eesmärgi ja hoomamatu välimusega olin ruttu mängust väljas. Taaskord sarnasele, pisut nukrale tõdemusele jõudnud, asusin väljapääsu suunas teed rajama.
Korraga tundsin kerget puudutust küünarnukist ja kuulsin küsimust: “Tohib Teid paluda tantsule?” Selges eesti keeles. Kahtlemata pidi see olema pettumus, sest mitut soovi võrku sattunud kuldkalake hiljem täita võiks, sõltus ju suuresti sellest, mis keeles ta vabakslaskmist anuma hakkab. Püüdsin vaatamata kasvavale eneseirooniale, kohkumusele selle üle, et just mind oli valitud ning sisemisele segadusele säilitada ükskõikset, kõike-ja-ei-midagi lubavat ilmet.
Meelitatud õhetus tõusis põskedele ikkagi.
Ta oli vähemalt nelikümmend viis. Triiksärgis ja pehmes hallis pintsakus. Kehahoiakust õhkus elunäinud enesekindlust ja loomupärast tasasust samaaegselt. Minu küüniline pilk torkas tema hallikaspruunidesse silmadesse. Oleks ta vastanud samaga, võinuks ilmselt terase kilksatust kuulda. Tema vaade aga oli rahulik-uudishimulik, pisut lepitavgi.
Tundus, nagu vahetaksime mitu lauset selle sekundi murdosa vältel. Naeratasin eneselegi ootamatult täiesti avatult, sest saadud impulss oli nii usaldusväärne. Hetkega oli selge, et pole lahingut hammas hamba vastu, on vaid sportlik hasart – on kala ja kalastaja.
Samas olin sunnitud kuidagi reageerima. Vabandama, et tunnen end halvasti? Nõustuma, sattudes piinlikku olukorda tantsupõrandal? Tunnistama, kuidas on lood...? Ausus on kuulunud mu relvaarsenali aegade algusest peale. Aususega olen võitnud ja kaotanud sõpru ning hävitanud vaenlasi. “Õigupoolest ei oska ma tantsida” vastasin süüdimatu grimassiga ja vabastasin pilgu ta silmadest. Tema aga sõnas vaevumärgatava üllatusvarjundiga näos: “Proovime, mis sellest välja tuleb!”
Hämaral tantsupõrandal kadus hirm hämmastavalt kiiresti, peadpööritavad värvilised valgusvood, ansambli kõvahäälsed, kohati bohhuistliku lähenemisega esitatud laulud, teiste paaride ja partneri toetav lähedus koukisid mälusoppidest lagedale perekonnavalsi sugulase pulmapeolt ja keskkooliaegse tantsukursuse.
Tema käed olid soojad ja kindlad. Ta oskas vahetada sammu nii vasak- kui parempööretes. Ta jõudis vabandada ning naeratada naabritele, kui hoogsa eesti kantrilaulu saatel üle nende varvaste juhtusime tuurima. Ta kiitis mu rütmitaju ja juhitavust. Kergitas küsivalt kulmu, enne kui “aeglase” ajal käed mu seljale asetas. Ja nii edasi. Ei olnudki muud võimalust kui olla absoluutselt kuuletuv, täheldada, et trumm (selge mõistus) on juba läinud ning heita pulgad (“Mida tuttavad küll arvaksid, kui mind näeksid”) järele, kadudes tema embusse. Vaimusilmas kangastus Titanic.
Kui palusin väikest puhkust, ettekäändel, et mul on kajutis kohustusi, küsis ta: “Kas võin loota, et tulete peagi tagasi?” Vastasin midagi ebamäärast ja kadusin koridorirägastikku. Kajutis peeglisse vaadates küsisin endalt, mida ma õieti ootan ja milleks valmis olen. Teadsin vastust juba ette – ei millekski. Ei uuteks suheteks, ei üheöö seikluseks, ei pettumuseks. Mu harjumuspärane künism, millele alati toetunud olin, nõudis, et heidaksin koheselt voodisse, ent vaadates magavaid, unes naeratavaid memmekesi polnud ma valmis ka selleks.
Leidsin end taas saaliukselt. Puhanuna. Pesnuna. Jumestatuna. Ja tema istumas õlleklaasi taga. Üksi. Küllap oleks mu sisemine rõõm väiksem olnud, kui oleksin teda järgmise naisega oskuslikult ümber käimas näinud. Märgates mind tõusis ta lauast. Väitis, et ootas mind. Et igavles. Küsis, kas ma ikka soovin temaga aega veeta. Ironiseerisin taas, et ei suutnud vastu panna kiusatusele tulla kontrollima, kas tal ilma minuta sama lõbus on.
“Kaugeltki mitte” vastas tema, “olin juba lootust kaotamas, et minu veetlev kaaslane tagasi tuleb...” Kell üks lõppes ööprogramm. Olime viimane paar tantsupõrandal. Juba mitu lugu tagasi loobumisvõidu andnud soomlased koguni aplodeerisid meile ja Tema “rääkis välja” lisaloo. Aeglase. Tundsin kerget õllekõhtu enda vastas ja võisin oletada, et ta on õnnelikus abielus kolme söögikorraga päevas. Vahete-vahel puudutasid ta vuntsid, mis olid pisut niisked, mu meelekohta.
Või olid need huuled? Ta oli vilunud kõiges, mida tegi.
Kohviku sulgemisel pani ta ette minna baari, kus disko kestvat neljani hommikul. “Disko,” olin mina ebalev, “kas me pole pisut vanad selle jaoks?” Ta naeris südamlikult, ütles, et tunneb end niigi parasjagu liiga noorena, võttis mul käest ja me peaaegu jooksime paar korrust kõrgemale.
Väike saal tundus sisse astudes täiesti pime. Käsikaudu leidsime tillukuse nurgalaua. Kui silmad harjuma hakkasid, hoomasin teisigi laudkondi, baariletti ja põrandaosa, mis oli määratud tantsuks. Mõnele vabale ruutmeetrile suundusid end makimuusika saatel välja elama nii kauboikostüümis hilistes viiekümnendates kõhetu mees kui sajakilone napilt riietatud tütarlaps.
Meie istusime ja imesime mangomahla. Sinasõpruseks. Iseendastmõistetavalt oli ta tellinud endalegi mahla, kui mina eelistasin alkoholivaba. Rääkisime väärtustest elus, oma ametitest, vabast ajast, sekka seksist ja poliitikastki. Naersime vabastavalt palju ja joobusime teineteise seltskonnast. Ta peopesa, mis juba alguses hajameelselt mu randmele peatuma oli jäänud, liikus tasakesi mööda mu käeselga ja käsivart. Ta põlved hoidsid pehmes kuid kindlas haardes minu põlve. Vahel, justkui rõhutades seda, millest jutt, haaras ta mõlemad mu käed oma pihkudesse ja ma nõustusin naerdes tema väitega, mis iganes see ka polnud.
Mina olin mitmetes maades rännanud. Tema oli suviti Soome tundras ekspeditsioonil olnud. Ta naine oli kooliõpetaja ja nad elasid juba aastaid Rootsis. Mind oli koolide reformimine alati huvitanud. Komandeeringud tõid teda tihti Tallinna. Mina olin sõitmas kolme kuu pärast uuesti Stockholmi...
“Sa oled nii eriline” ütles ta, “ma ei ole ühtegi sellist naist varem kohanud”. Sellel, ajaloo jooksul vist tuhandeid kordi öeldud lausel, oli nii magus kõla, et ma ei viitsinud küsida, kui palju naisi ta enne kohanud on.
Ma ei olnud öelnud oma nime, ega jätnud ka kontaktnumbrit. Samuti ei tahtnud ma kuulda tema omi. “Miks?” oli ta pettunud “Miks ei võiks me teinekordki kohtuda, kui me naudime teineteise seltskonda?”
Ma ei tahtnud end siduda järgnevate hommikute või päevadega. Tahtsin, et oleks ainult see öö, millel pole kuupäeva, pole aruande-valimiskoosolekut, et säiluks distants, välistuks labaseks muutumine, tingimuste esitamine. Eriti veenvalt ma vististi ei mõjunud...
Kella neljaks olime teineteisele sisulist huvi pakkunud, olime liibunud tantsides piisavalt tihedalt üksteise vastu, et teada, mis keelt räägivad meie kehad. Olin pannud käed ta kaela ümber, näo ta huulte vastu. Olin saanud kõik, mida olin püüdnud. Saates mind liftiukseni, vabandas ta pisut süüdlaslikult, et ei saa mind kutsuda oma kajutisse, kuna jagab seda töökaaslasega.
“Ega ma tulekski,” vastasin.
Ainult et tagasi kodus olles, hommikuti rutiinselt tööle sõites, lülitan raadio harjumuspäraselt Energy FM-lt ümber Eevale, et kuulda mõnda Jaagupit undamas “Lase mind tuppa külmal talvisel ööl/võta mind soojade käte vahele...”. Laskudes ohtlikesse unistustesse, hoolimata valgusfooridest, kaasliiklejatest või politseinikest.
Tean nüüd, et püüdja rolli vahetumine püütavaga on niisama lihtne. Et ühtäkki olen mina kala, kes sipleb õngekonksu otsas. Õnnelikult muide.
