Ühe öö lugu

Suvi on just alanud. Palav. Päike kõrvetab läbi liinibussi akna. Istun ja loen veelkord käimasoleva kohtuasja materjale. Hea, et on olemas ühistransport, saab ka bussis tööd teha. Autoga peaks ju ise sõitma, see kärbiks töötamiseks mõeldud aega.

Klirr... Mobiil teatas oma olemasolust. Keegi saatis sõnumi. Ah, tühjagi, ma ei vaata seda. Mitte praegu. Kohtuasi on vaja lõpuni analüüsida... Või ikka vaataks, äkki on midagi kiiret? Äkki tuleb kohe vastata. Äkki jääb kohtuistung ära, ja mina sõidan mõttetult teise Eesti otsa? Sirutan käe mobiili järele.

Read message:

"Sa süsi hoiad peos
nad põletavad
ja korraga neis peidus
tuhk ja leek".

Hmm. Ma ei mõtle sellele, mitte praegu. See segab.

* * *

Õhtul vanematekodus (kuhu niigi harva sattun) kui kõik on magama läinud ja maja vaikseks jäänud, võtan mobiili uuesti kätte. Keerutan telefoni peos. Mida ma sõnumi saatjast tean? Viimase nädala mõtteid, niipalju kui neid õhtuti jututoa vahendusel vahetati, CV-d, publikatsioonide nimekirja, luuletusi, pilte ... Seda on netitutvuse kohta isegi hämmastavalt palju, aga ma ei tea inimest, Meest.

Seda, kes lihas ja luus on nende sõnade taga. Keerutan telefoni käes. Vastata või mitte? Netiflirt, mõtted, kujutlemad. Ebareaalne. Selle ühe sõnumiga äkki nii ehmatavalt lähedal, minu telefonis, kohe minu kõrval. Huvitaval kombel on telefon ja telefonisuhtlus palju reaalsemad, kui nett...

OK, saagu mis saab, ma vastan. Ja siis magama, homme on vaja varakult tõusta. Raske päev. Telefoniklahvid helendavad juunihämaruses rohekalt.

"Tuld leida tuha alt on raske
Kätt sirutad
ja kahtled
tuli põletab..."

Nii. Telefon lauale, tekk üle pea. Pagan neid ööbikuid võtaks, peavad nad siis just siin aias laulma. Mingu nad ka metsa...
Klirr!
Sooh, juba vastus. Ilmselt on ta unetu. Huvitav, kas ka tema juures ei lase ööbikud magada?

Telefoniekraan helendab tuhmilt.

"On küsimus, kust saada sütt kui raha eest saab osta kõik? Ning sütt ei keegi enam taha. Sest elav tuli haiget teeb...?"

Intrigeeriv küsimus. Sõrmed klõbistavad iseeneset järgmist vastust.

"Saab süsi ainult süte vastu vahetada,
sest raha põleb tuhaks vaid,
ei süteks seda muuta saa."

Näis, kas vastus ka tuleb. Armastust ei saa ju raha eest. Raha eest saab armastuse aseaineid. Võltse tundeid ja magusaid valesid. See pole aga küllaldane. Inimesel on elamiseks vaja põleda. Üksinda ei saa keegi põleda, põlemiseks on vaja kahte...

Klirr.. "On süsi kallim veel kui kuld, kuid olulisem söest on TULI. See ainuke, kes soojendab me hinge. Ja annab valgust keset ööd, neid taevalikke tunde." ...

Kas meid kahte? Põlemiseks? Tulehakatuseks mobiilisõnumid? Oleme varemgi rääkinud oma üksindusest, mõtetest, ka tuleihalusest, flirtinud, mänginud tulega. Ometi pole see jutt olnud tõeline st. tõsiseltvõetav katse reaalset suhet luua. Mida aga pean ma mõtlema sellest mis praegu sünnib? Miks on see suhe jututoast tulnud välja ja kasvanud tõelisemaks. Astunud mulle lähemale? On see heidetud kinnas? Öösse saadetud sõnumid? Mõte haakub mõttega nii õigesti.

On see tulehakatuseks piisav? Mida peaksin ma vastama? Taevalikud tunnid? Kes on see mees? Miks teeb ta nii? Mida ta minult ootab? Tuld? On see mäng, või kutsehüüd?

Tahan ma sellele vastata - jaa! Ühe hingetõmbega tuli see vastus. Aga, mida vastata? Kuidas vastata? Mõtted võivad ju sobida ja üksteises kajada. Tuli ei sütti sõnadest, see on oksüdeerumisprotsess - keemia. Muigan. Kas ainult mõtete omavaheline tõmme on siis ajukeemia?

Mismoodi tundub tema puudutus? On see soe, külm, elektriseeriv, ebameeldiv, pehme, kare... Sõnadega oleme teineteist puudutanud - see on mäng. Aga tegelikkus? Kuidas ta suudleb? Ma ei tea isegi seda millist terekätt ta annab? Mida tean ma siis veel tema suudlustest? Kas ma tahan teada? Kas tema tahab teada? Tema alustas...

Ilmselt (oh!) minu jututoas poetatud lause peale, et mobiili ja jutuka vahel on käegakatsutav vahe, üks on reaalne teine mitte eriti. Ta ei helista mulle. Miks? Miks saadab ta sõnumeid? Kas õigete sõnade pärast? Kõned, eriti esimesed kõned võõraste inimeste vahel tunduvad veel kohmakamad kui esimesed kohtumised ja esimesed kõnelused. Peaksin vastama... ettevaatlikult. Ei saa ennast teadmata ära lubada.

Kirjutan vastuse:

"Veel pole tõrvikut sul,
veel on süsi,
ka virvatuli tuli olla võib,
on leeke, millel pole püsi,
on valgust, millel pimestavaim lõim."

Saab ta aru? Mida ta vastab? Millegipärast tundub kõik äärmiselt oluline, iga tähemärk ekraanil, mis tavaliselt on isikupäratu, kannab endas mingit peidetud sõnumit.

Ööbik laulab endiselt. Kui ilus see on. Aias õitsevad viimased pirnipuud. Astun voodist välja ja lähen akna juurde. Taevas on kõrgel ja sügavsinine, tähed vilguvad, mõned tuhmilt, mõned säravalt. Kas ka tema vaatab sel tunnil tähti? Mõtleb ta mulle? Endale?

Korraga mõistsin kui tundetult olen ma juba pikka aega elanud, ise seda märkamata. Töö, pragmatism, kriitilisus kõige ümbritseva suhtes. Kui kuiv ja igav ma tegelikult olen olnud. Miks? Päevast päeva olen tegelenud teiste inimeste probleemidega. Seee tekitab usaldamatust. Ma tõesti ei usalda üldse inimesi, selge professionaalne kretinism.

Ja korraga, siin ja praegu tahan ma pimesi usaldada ja uskuda seda üht ja võõrast inimest. Täielikult ja jäägitult. Tema mõtete pärast. Siiruse pärast, mis peitub tema sõnades. Jah, ma tahan tema juurde, olla temaga! Süüdata koos tunnete lõkketule. Uskuda, et tuleläide ei ole märg süttimatu puu, jäätükid või betoonist kamuflaaz...

Klirr! "On oluline siiski soojus.
Ja valgus endaga mis tõid.
Ja kuigi kõike ennegi on loodud,
sa olulise äsja lõid.
Need tuled, mille kumas on jumalaks su lummav hurm".

Kas ta loeb mu mõtteid? Kuidas saab ta teada, mida ma just hetk tagasi tundsin, mida otsustasin? Ma ei öelnud talle seda, ei lubanud mitte midagi. Ometi on see vastus siin pimeduses mu eest tummalt helendamas. Täpselt selline nagu olid mu mõtted. Hoopiski mitte selline, nagu oli mu vastus! Kuidas on see võimalik. Tunneme me ühtaegu samu tundeid?

Räägime me ühtaegu värssides, mille autorit ei ole luuletuse kokkukirjutamisel võimalik eristada? Oleme me korraga varasuvises öös sadade kilomeetrite kaugusel täiesti juhuslikult samal mõttepikkusel? See ei ole mäng! On see aga tõelisus? Kas tõelisus võiks mind samamoodi täita kergusega? Panna mind õnnelikult naerdes lendama kuuvalge aia kohal? Tuhat küsimust, tuhat tunnet...

Võtan telefoni ja vastan, sõrmed kui palavikus värisemas:
"Lumm tõelisuse asemel võib olla uni.
Ja soojus hoolimatusest võib saada jääks.
Mu silmis Sinu süüdatud on tuli,
kes teab kas kustub sünnihetkel see
või kaunilt loitma jääb?"

Saadan sõnumi teele, samas võtan pliiatsi ja paberi ning sinna ilmuvad minu(?) käe alt read:

"Su sõnad kehatud,
nad haaranud mu lumma.
Sa lummanud mu vaimu,
sinu keha ma ei tea.
Mind puudutad mu enda
sõrme kaudu...
Kas tõeline võiks olla
sama hea?
Ma tahan teada!
Tulgu siis, mis tuleb
ma tahan puudutada
kasvõi korraks sind.
Ükspuha siis, kas laulab kirg
või külmalt sureb...
Ükspuha hurm,
õnn, üksindus või surm.

Ma pole juba aastaid luletusi kirjutanud. Liiatigi selliseid. Ilmselt pole ma ka aastaid tundnud. Sellist tunnet, et võiksin sellest nii lihtsalt luuletusi kirjutada.

Telefon annab märku vastusest. Võtan värisevate sõrmedega mobiili ja loen:

"On's valgus uni?
On's soojus surm?
Veel hommikuni kestab tund,
mil hingehellust hindab hurm,
hea haldjas hiiel hoogsalt heites...
Kas valgus sai?
Kas soojus on?"

Akende taga idakaares tõmbub taevas juba roosakaks. Kas tõesti on möödas mitu tundi? Varasuvisesed valged ööd on siis tõesti pea olematud. Miks olen ma need valged ööd päevatööst väsinuna nagu kott maha maganud. Kui ilus on koit! Koiduajal lähevad ööhaldjad hiielt kikivarvul magama. Maale laskub hommik, mille käegakatsutavate mägede taga on argipäev, töö, rutiin. See miski, millest muinasjutud ei räägi.

Mis saab homsest... tänasest, parandan ennast. Korraga hakkab mul hirm. Him kaotada äsjatekkinud ilusat ja elusat tunnet enda sees. Samas kasvab ka ärevus, ootus hommiku ja järgmiste hommikute eest. Kas võiksid need hommikud olla kunagi ka ühised hommikud? Ma ei oska sellele vastata. Ilmselt ei oska temagi...

Tipin vastuse:

"On öö pea läbi,
öö mis Sinu, minu.
On tuld ses öös
kui tulekahi.
Sel ööl ma olnud Sinu
- Sind nägemata.
Kardan koidikut, mis muuta
suudab öise lumma."

Peaaegu kohe tuleb sellele vastus:

"Ei tea. Ei oska öelda. Eks ajapikku selgub kõik. Ma mäletan, meil oli hea. Sa kardad? Ei tunta elu ilma elamata. Ka siis kui elatakse öös."

Oh!

"Ei karda elamist, ei ööd,
ma tean mis peitub naeratuse taga.
Kui valimata mul, kas ise olen ma
kummal poolel mulle mõeldud naeratuse."

Klahvivajutusega läheb viimane, kiiruga tipitud sõnum teele. Pea sama hingetõmbega kui lugesin tema sõnumit. Hommik akendes naeratab üha säravamalt, lisaks ööbikule sidistab, laulab ja pajatab aias juba hulk teisigi päevaseid tegelasi. Suvi on ärkamas. Mu akendes ja südames.

Tõusen voodist ja lähen kohvi tegema. Päev on alanud. Vaatame, mida toob ta kaasa!
Klirr. Jätan kohvivee pliidile keema ja torman mobiili haarama: "Kaunist hommikut!" Kuidas ta teab, et ma otsustasin üles ärgata?

Saadan kohe ka vastuse "Ilusaid unenägusid Sulle!" sest olen kindel, et tema jääb nüüd magama ja näeb ilusat und. Ma lihtsalt tean seda!

MÄNGI KA FLIRDIMÄNGU!