Kas potentsiaalsed vaenlased võivad armuda või olla sõbrad?

30-aastates Eesti ohvitser (nimetame teda tinglikult Karliks) suunati õppima Saksamaale NATO sõjakooli aastasele kursusele. Eelnevalt toimus põhjalik instrueerimine. Instrueerimisel viidati ka sellele, et viimati samas õppeasutuses õppinud Eesti naisohvitser värvati töötama idanaabri luure heaks.

Nimelt armus eestlanna idanaabri ohvitseri, kes suhet ära kasutades sai naisohvitserilt konfidentsiaalseid andmeid Eesti kaitseväe ning jõustruktuuride kohta. Vahele jäi naisohvitser alles Eestis, kus ta jätkas aktiivselt suhtlemist ja andmete edastamist samale idanaabri ohvitserile, kes oli "juhuslikult" suunatud pärast kooli lõpetamist Eestisse idanaabri sõjaväeatašee asetäitjaks.

Karl lendaski Saksamaale sõjakooli, mis asus looduslikult kaunis kohas Alpide jalamil 1936. aasta taliolümpia linnas. Meeles mõlkus mällu otsekui raiutud põhimõte, et nö aktiivset suhtlemist idanaabri sõjaväelastega tuleb igati vältida.

Esimesel päeval ühiselamust hommikusöögile suundudes märkas ta Teda. See Tema oli kaunis naisterahvas, kes kandis selga otsekui valatuid dresse ning kellelt meie ohvitser ei suutnud mitte pilku pealt "rebida". Huvitav, mõtles Karl, millise maa esindaja see naine küll olla võiks? Sööklas istus Tema idanaabri sõjaväevormis ohvitseride lauda. Ta on ilmselt venelane, tõdes Karl, kuid äkki on siiski näiteks ukrainlane või poolakas, sest viimased räägivad samuti hästi vene keelt. Sööklast tagasi jõudnud, haaras Karl kursuse nimekirja, millele olid lisatud ka osavõtjate fotod. Tema osutus idanaabri majoriks. Kahju, mõtles Karl pettunult.

Möödusid kuud. Hoolimata sellest, et Karl oli määratud selle naismajoriga ühte seminarigruppi ja kõrvuti istuma, järgis ta rangelt instruktaaži juhiseid ja vältis idanaabri naisohvitseriga suhtlemist. Karl piirdus ainult teretamisega ning hoidus pikematest vestlustest. Ometi imetles ta selle naise ilu, suurepärast füüsilist vormi ning samuti oskust seminaris asjalikult ja vajadusel ka humoorikalt sõna võtta. Samas tundus talle, et ka naismajor jälgib teda sõbraliku pilguga ning, hoolimata seminaris kõlanud erimeelsustest nii mõneski küsimuses, suhtus naismajor temasse sõbralikult. Erinevalt teistest idanaabrite ohvitseridest, ei laskunud naismajor kunagi äärmustesse ega rünnanud oma sõnavõttudes naaberriikide esindajaid, vaid püüdis leida selgitusi, miks üks või teine asjast nii või teisiti arvab.

Kord sattusid Karl ja naismajor üheaegselt sõjaväepoodi. Pärast tavapärast teretamist küsis naismajor Eesti elu kohta ja rääkis, et talle meeldib väga Tallinn, kus tal oli võimlus paar korda komandeeringus käia. Pagan, mõtles Karl, ega omavahel rääkimine pole kuritegu. Samas kutsus naismajor teda õhtul tähistama idanaabri võidupüha. Karl mõtles, et kuigi see ei ole meie võidupüha, vaid pigem vastupidi, siis äraütlemine oleks diplomaatiliselt solvav. Ka ei suutnud ta vastu panna naismajori soojale säravale pilgule. Ma siis tulen, teatas Karl.

Õhtul läkski Karl ühiselamu puhkeruumi, kus võidupüha tähistamine oli täies hoos. Idanaabrid olid juba parajas pöördes, sest olid alustanud tähistamisega traditsioonilise vodkaga mittetraditsiooniliselt juba varahommikust alates. Mitme tunni pärast, kui kell näitas juba aega pärast südaööd, oli idanaabri ohvitserid täiesti "ära kustunud" ja magasid puhkeruumis, kes kus. Karl oli tunduvalt vähem alkoholi tarbinud, kuid siiski meeldivalt vindine. Teeks ühe sigaduse, mõtles Karl ülemeelikult ja hakkas laulma oma valju sõjaväelase häälega venekeelset laulu "Võidupäev".

Kohe ühines temaga naismajor ning lõbusas meeleolus moodustasid nad kaelakuti olles endi arvates suurepärase dueti. Öise ühiselamu täitis reibas valjuhäälne võidulaul. Laulu lõppedes kallistasid nad teineteist ja justkui kogemata riivasid Karli huuled naismajori huuli. Naine ei pööranud pead ära ja siis suudlesid nad kuumalt.

Pärast pikka suudlust eemaldusid mõlemad kiiresti teineteisest. Mida kuradit ma praegu tegin, mõtles Karl, laulan naaberriigi võidulaulu ja kõigele lisaks suudlen vaenuliku riigi naissõjaväelasega. Ilmselt midagi sellist mõtles ka naisohvitser, kes vaatas kiiresti, kas keegi tema kolleegidest suudlemist märkas. Õnneks magasid kolleegid sügavat und.

Karl tänas kutse eest ja lahkus oma tuppa. Und ei tulnud. Ühelt poolt kummitas see, et tegu on ju mittesõbraliku riigi sõjaväelasega, teiselt poolt jälle naise vastupandamatu ilu ja meelad huuled. Karlile tundus, et viimane kaalub kõigest hoolimata üle esimese.

Järgmisel päeval olid teiste riikide ohvitserid pahased, et oli rikutud öörahu ja lauldud südaööl ebainimliku häälega oma võidulaulu. Kõik aeti idanaabri meesohvitseride kraesse, kes raske pohmelli tõttu eelmisest ööst midagi ei mäletanud ja laulmise süüdlaslikult omaks võtsid.

Päeval seminaris olles ristusid Karli ja naisohvitseri soojad pilgud, mis olid täis armukirge. Pagan võtaks, mõtles Karl, ma vist meeldin talle. See on tunne, mis joovastaks igat meest, kellele vastupandamatult ilus naine tähelepanu pöörab.

Pärast loenguid ei suutnud Karl oma ühikatoas rahulikult olla. Ta teadis, et naismajor käib igal õhtul kell üheksa mägedes jooksmas. Enne üheksat riietus ka meie ohvitser spordidressi ning jooksis mäe jalamile. Naismajor tuli ka seekord jooksma. Karli märgates ta tardus ja vaatas ümber, kas keegi neid ei märganud. Karl tegi ettepaneku joosta koos, millega naine nõustus.

Joosti mööda Alpi mägirada. Selge taevas, sirendavad tähed, linnulaul, mägilammaste kauged hääled ja kena naine tekitasid meie ohvitseris soovi jooksupealt naine oma embusse haarata ja… Ometi hoidis ta ennast tagasi. Jõuti alpiaasale, mille keskel oli väike küüni moodi hoone. Karl tegi ettepaneku seal puhata. Nad sisenesid küüni ja heitsid pehmetele heintele siruli. Siis haarasid nad sõnagi lausumata üksteist embusesse ja suudlesid. Nende kehad moodustasid sumedas öös ühe terviku.

Pärast hakkasid nad läbisegi rääkima, kuidas neid on teineteise suhtes hoiatatud. Selgus ka, et nendele instrueerimisel esitatud näide eelmisel kursusel toimunu kohta osutus täpselt samaks, ainult idanaabri poolt kirjeldatu puhul oli ahvatlejaks ja ärakasutajaks Eesti naisohvitser.

Ühiselt jooksid nad käsikäes tagasi ühiselamusse. Naismajori toas käidi koos duši all ja korrati küünis toimunut. Ometi ei suutnud Karl kuidagi uinuda. Tema kaisus magas unelmate naine, kuid kahtlused närisid hinge. Silme eest terendas pilt, kuidas tema tegevust oli filmitud ja lindistatud ning tänu sellele on võimalik šantaaž. See tähendaks hüvastijättu ohvitserikarjääriga, sest vaenlase agendiks ei sooviks ta mingil tingimusel hakata.

Karl läks oma tuppa, võttis sealt pealtkuulamisseadmeid avastava seadme ning suundus tagasi naise tuppa. Ta kontrollis üle kogu toa, aga ei avastanud midagi. Naine oli ärkvel, märkas Karli tegevust ja pidas tema seadet lindistamise või filmimise vahendiks. Karl märkas, et tema üleriideid, mis olid naise tuppa jäänud, on uuritud, sest need olid teistsuguses asendis kui ta ise oli pannud. Vastastikku teineteist üksteise ärakasutamises ja toimunu salvestamises süüdistades lahkus Karl naise toast.

Järgnevatel päevadel silmitseti teineteist seminaris külmade pilkudega ning rünnati ägedalt teineteise riikide kaitsepoliitikat, rahvusvähemuste diskrimineerimist jne.

Kursus lõppes ning Karl naases kodumaale teenistusse. Hoolimata kurva lõpuga suhtest, ei suutnud ta unustada õppimise ajal toimunut. Ta mõistis, et see oli tema elu ilusamaid perioode ning sellist naist kohab vaid üks kord elus. Selline suhte lõpetanud kahtlustamine ja vastav käitumine oli tema poolt solvav ning lühinägelik.

Sõbrapäeval saatis Karl naismajorile elektronpostiga kaardi ja palus vabandust oma käitumise pärast. Vastuseks sai meeldiva kaardi ning tema vabandus oli vastu võetud. Elektronposti teel suhtlevad nad tänaseni, kuid keegi ei suuda ette ennustada, millega selline sõprus ükskord lõppeb.