Kuum romaan tulisest Egiptusest lörtsisel pimedal sügistalvel oli just see, mis mu viimasel hetkel musta auku langemast oli päästnud. Sinuhe! Justkui oleks noor väärikas egiptlane mu lemmikteosest välja astunud või mu mõtted minuga kõnelema hakanud. Mina ise oleksin esinenud loomulikult meelsasti Neferneferneferina, aga nimi olnuks liialt pikka ja mõne jaoks ka segane. Tutvustasin end siis Kleopatrana. Sinuhe ja Kleopatra - rohkem ühist oleks olnud raske ette kujutada.

Alustasime vestlust vaoshoitud toonil ja lühikeste lausetega. Rääkisime, nagu ikka, alustuseks ilmast, pärisime millega teine tegeleb, viskasime mõne vaimukuse. Varsti selgus ka meie nimede tagamaa - me mõlemad olime sellest iidsest kultuuri ja kunstimaast tohutult sisse võetud. Ehkki me, selgus, polnud kumbki seal käinud. Aga see ei takistanud meid unistamast sfinksist, püramiididest, Kuningate orust ja Punasest merest.

Jutu vahepeale vaatasime reisikirjelduste fotosid, meie mõlemi hea fantaasia lennutas meid hetkega vaaraode hauakambrisse või sooja merepõhja vikerkaarevärviliste kalade sekka. Olime leidnud ühise keele mõnusal ja pingutamata moel .

Vaatamata kuumale eksootikale hakkas tema edasises jutus helisema nukker kõla. Mul ei olnudki vaja teda rääkima julgustada, jutt hargnes meil lihtsat loomulikku rada. Tema lugu ei olnud traagiline ega kohutav, arvasin taipavat, et teda lihtsalt ei mõistetud. Oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel jutustas ta oma lihtsast ja tagasihoidlikust elust. Ta oli püüdnud olla hea, ta oli tahtnud ainult parimat, ometi ei õnnestunud tal miski. Ei armastatud erialal, ei tööl ega ka mitte kodus. Kodus!
TA EI OLNUD ÜKSIK!

Püüdsin end selle ülestunnistuse peale koguda ning kohmasin vastuseks, et ega sellest pole ju midagi, ma kuulan teda ikka hea meelega ning kui oskan, püüan aidata. Ta tänas mind, et viitsin teda kuulata. Ning hakkas ka tasapisi mind usutlema. Mina aga hõljusin oma magusais kujutelmis ja püüdsin aina ette kujutada tema kehakuju, silmi, hääletämbrit.

Vastasin algul nagu vastu tahtmist, aga varsti võlus ta mind oma pretensioonituse ja rahuliku sunduseta. Kummaline, me olime sisenenud ruumi päris üheaegselt ning leidnud teineteise sekundipealt. Kõigi teiste, kõigi ülejäänud 15 seast. Mitte ilusate sinisilmade või rühika figuuri järgi, ei, sest me polnud tantsusaalis. Tantsusaalis...
ME OLIME JUTUTOAS.

Peagi olin avanud talle oma südame. Nagu temagi, ei rääkinud me üksikasjust, arvudest, nimedest, kohtadest, vaid vahetasime lihtsalt elufilosoofilisi mõtteid. Meil kummalgi polnud reaalelus kuulajat. Me mõlemad olime tavaelus üksikud, ehkki ÜKSIK POLNUD MINAGI.

Paistis et teadasaamine minu perekonnaseisust ei häirnud kuigivõrd ka teda. Tol esimesel õhtul vestlesime üle kolme tunni ning leppisime kokku ka uue kohtumise. Järgmiseks korraks oli tal mulle üllatus - luuletus. Luuletus Kleopatrast ja Antoniusest. Ja Sinuhest kui selle jutustajast. Ma ei tahtnud talle kaunites kunstides alla jääda ja püüdsin vastata samaväärselt, omapoolse luuletusega.

Minu luuletus ei olnud nii selgepiiriline, pigem unistavalt äraolev, selles segunesid muusika, inimlikkus ja hing. Talle see meeldis. Muusika! Õige pea olime jällegi ühel ja samal lainel, sest meil oli jällegi ühine armastus - muusika. Ja kui muusika eri zhanrid olid läbi võetud ja haaremi lemmiknaine selgunud, liikusime jutuga muude ilusate asjade juurde ja nendeks olid kunst, tants, head söögid, kauged kultuurid, eksootilised maad, keeled.

Meie jutul ei paistnud iial enam lõppu tulevat. Selline kokkusattumine ei saanud lihtsalt võimalik olla . Meil mõlemil oli selline tunne, nagu tunneksime teineteist juba aastaid. Viimaks julgesin siiski pärida seda ilmanurka, kust ta oma armsaid mõtteid mu poole läkitab. SEE OLI SAMA LINN, KUS MINAGI ELASIN!

Kuidas olime küll kõik need aastad elanud ühes samas linnas, sellises, kus ju ometi kõik kõiki tunnevad? Miks polnud me varem kohtunud?

Meie kolmandal kohtumisel oli ta kurb. Tema kodune elu olevat muutunud väljakannatamatuks, tal polevat seal enam midagi, mis teda paeluks. Kahjuks ei olnud mul talle oma elust midagi rõõmustavamat jutustada. Elasin oma abikaasaga juba aastaid koos kui võõras. Vahetasime vaid hädavajalikku infot, tõime-viisime last lasteaeda, maksime arveid ja võlgu, remontisime järjest hullemasse olukorda sattuvat vana majalobudikku ning tülitsesime tööde ja tegematajätmiste pärast.

Hakkasin koju tulema aina hiljem ja hiljem , umbes samal ajal saabus temagi. Tundus küll, nagu oleks me päev päris edukas olnud, aga niipea, kui teineteist nägime, langes meie vahele justkui mingi sein ja meie üpris leplikud ja õnnelikud näod kivistusid tavapäraseks grimassiks. Olime mõlemad muutunud hajameelsemaiks ja unistavamaiks, õnneks ka natuke leebemaiks, aga omavahelistest jutuajamistest ei tulnud ent sedagi, mis varem, tundus nagu oleks meie jutud nüüd lõplikult räägitud.

Jututoas ei olnud minu tavapärasest kidakeelsusest enam märkigi ja ja ka tema üpris hillitsetud stiil muutus ajapikku aina õrnemaks, südamlikumaks ja avameelsemaks. Mina poleks ilmaski julenud ühelegi lihast ja verest olevusele end niimoodi avada, tema arvas täpselt sedasama. SEE ON HEA, ET ME ÜKSTEIST EI NÄE, ütles ta.

Kolme nädala pärast tunnistas ta mulle, et armastab mind. Mul ei olnud talle vastata millegi muuga kui samaga. Sel õhtul ei tahtnud ma enam koju minna. Kuigi mind ootasid kodus lapsed ja pesemata nõud, olin omadega nii ummikus, et ei suutnud kuidagi end sinnapoole minema asutada. Kell oli juba väga palju, arvuti, millega ma oma küberromantikat harrastasin oli mu töökohas, mis, vaatamata sellele, et oli avatud hilise õhtutunnini, hakkas lõpuks oma uksi sulgema ja peale tööaega võis ruumides viibida vaid juhtkonna eriloal.

Kuna temagi ei soovinud koju minna, olime mõnda aega päris nõutud. Oli justkui hirm midagi muuta, oli õudne mõelda, et midagi on jäädavalt kadunud, uus ja erutav aga köitis samas meeli nii, et meie segadus ei kestnud kaua.
ME OTSUSTASIME KOHTUDA.

Lähenesin meie kohtumispaigale väriseva südame ja peksleva südamega. Mida olin ma teinud! Mina, korralike elukommetega kahe lapse ema lähen südaöösel kohtuma võõra mehega, kellest ma siiski midagi ei tea! Taevake, aga kui ta polegi mees? Kui ta polegi see, keda mängis, kui on vana, liiga noor, paks, kole, variser, petis, MÕRTSUKAS!

Sellised mõtted käisid mu peast läbi esimest korda. Hetkekski ei olnud mul varem tekkinud mingeid sedalaadi kahtlusi, aga nüüd ma kartsin! Uudishimu oli aga nii suur, et ma komberdasin tasahilju oma värisevatel jalgadel siiski edasi. Juba hakkasid paistma tontlikud raagus pargipuud, ptüi, miks küll leppisime kohtumispaigaks sellise pimeda ja kahtlase koha! Samas meenus mulle, et see park on aastasadu olnud armastajate lemmikpaigaks, oma musumäe ja õhkamiste sillaga sobis see ju tõesti ideaalselt. Kus siis veel?

Jumal küll, nüüd on vaimud ka hingedajal väljas, hüppas mu süda kurku, sest sillakese kiviõnarustesse olid asetatud põlevad küünlad. Mäel seisis tume kogu. Jubedad pildid krahva Draculast võtsid mu üle nii võimust, et hakkasin taganema ja jäin kontsapidi miskisse prakku kinni. Ma olin lõksus! Juba astus pikk sihvakas kogu trepist alla. Tal oli midagi käes. Aah! Mis see küll on? Tundusid õnneks lilled olevat, mis muu see valge paberituutu sees ikka. Ehk ikka pole mõrtsukas?

Kogu tuli lähemale ja tema ähmaseid piirjooni tunnistades tundus ta mulle väga tuttavlik. See on Tema, seepärast, käis mul mõte läbi pea, Tema, keda ma olin oodanud aastaid. Kergel ja nõtkel sammul lähenes ta mulle. Ma olin seda kõnnakut varem näinud! Ta jõudis mu juurde. Ja see oligi Tema.

SEE OLI MINU MEES!

Ta ei kohkunud, ei hämmeldunud, võttis vaikselt paberi seest 15 tumedat roosi ja ulatas mulle. Kui ilus ta oli! Ei, hoopis mina olevat ilus! Ta haaras mu oma käte vahele ja suudles tuliselt ja kaua, justkui januselt või nagu tehes tasa kõiki neid suudlemata päevi ja öid, mil me kui varjud teineteisest mööda olime kõndinud.

Tuline juga liikus mu südamest otse päikesepõimikusse ning jäi sinna pidama. Tuline karvane kera, mida ma juba ammu polnud tundnud, ei olnud surnud! Ta elas ja ootas vaid sobivat silmapilku, et varjusurmast ärgata. Me ei seletanud midagi, kõik oli ju ütlematagi selge, tähelepanu, romantika, flirt, lilled ja hoolitsetud välimus oleksid ju ammugi lõpetanud me mõttetu rööbaselu. Oma sisimas olime lootnud, et miskit kummalist selle tõesti kord lõpetabki.

Me hoidsime kokku (me jäämegi kokku!) ja võtsime laenu ning sõidame pulmareisile. Pulmareisile jah, sest 15 aastat tagasi ei olnud meil selleks ei mahti ega võimalustki. Et meie kevadesse päevagi vahet ei tuleks, teeme ka omalt poolt mis võimalik ja reisime kevadele lähemale -kuhu mujale, kui EGIPTUSESSE IKKA.