Pimekohting

Viimane pilk peeglisse,kõik on nii, nagu peab.Professionaalne grimm on lisanud mulle 20 eluaastat juurde,takune kleit,hallisegune,veidi pulstunud parukas,pihlakapuust peaga naiselik nahktupega pussnuga karusel vööl.Pastlanöörid kinni ja "väike nõiakene" ongi valmis.

Püstkoda merekaldal kadakate vahel ja leel pada keeva veega.Raputan vette roostikust korjatud värsket piparmünti ja veel vaid mulle tuntud taimi ja nõiajook ongi valmis. Peaaegu oleksin unustanud tõrvikud maasse torgata püstkoja ukse ette. Üks tikusähvatus ja juba nad leegitsevad. Nüüd on vist kõik.Kõik.

Päike on vajumas merre, mul on jäänud napp 15 minutit endasse vaatamiseks. Hajameelselt näpin oma telefoni sõnumeid...kallis hingeke, me ei ole kohtunudki, rääkimata puudutusest,järelikult saan sind vaid tunnetada... Täna ja varsti on siis see hetk, kohtumishetk. Neli kuud sõnumeid, kellelt - ei tea? Meie jaoks ei olnudki sellel tähtsust. Kaks hinge uitamas talveööl, kumbki üksi ja omaette, ja ometi leidis üks teise. Minust sai "väike nõiake", tema oli lihtsalt "tema". Ei mingit seletust, kõik oli lihtne ja selge. Aga nüüd, kas on? Ükskõik, täna olen siin ja praegu.

Meie sõnumid on lihtsad ja liigutavalt hingestatud, kuigi viimasel ajal on ridade vahel igatsus, hellus ja kohtumisootus. Eile sai see siis sõnadesse vormitud. Me ei tea teineteisest midagi. Kohtumispaik ja kellaaeg kokku lepitud, andsime endi jaoks kõik otsad lahti.

Tõstan teepaja tulelt. Imeline jook, mida nautides unustad ümbritseva ilma,joovastav rahu muudab keha rammestavalt liikumatuks. Just seda meile tänasel suveööl vaja ongi. Päikeseketta viimane serv upub laisalt loksuvasse vette. Päikeseloojang, kokkulepitud hetk. Eemalt, piki veepiiri tuleb keegi, ei mitte keegi, vaid see on tema.

Seisame teineteise vastas, silmades dialoog. Hetkeks tunnen väikest ebamugavust oma väljanägemise pärast. Kas minul, neljakümneaastasel naisel sobib selline maskeraadimäng? Viivu pärast olen aga tema hellas embuses, kuuldes kõrvas sosinat - ma teadsin,et sa oled erinev sellest realistlikust ja karmist maailmast. Just midagi sellist ma sinult lootsingi.

Lõke põlemas mererannaöös, meie teineteise kõrval istumas selle ainsa valguse ja soojuse paistel, teekruusid käes. Meie jutud on väljapool aega ja reaalsust. Hinge hämarkäigud said puhastatud aastatega kogunenud kurbusest, murest, valust, häbist. Kõigest, mida iga hinna eest olin teiste inimeste eest varjanud ja peitnud. Mõtted,mida arvasin mitte kunagi välja ütlevat, muutusid kergelt ja lihtsalt sõnadeks. Milline rahu ja kergus laiutas hinges, kui koidutäht taevas oma hiilgust ja sära hakkas kaotama.

Hiilival sammul ja ootamatult on meie ees koiduvalgus -lahkumishetk. Kokkuleppeline aeg oli ju ehast koiduni. Lahkumiskallistus, pikem ja tugevam kui kohtumisel. Veel viiv ja ta läheb rahulikul ja kindlal sammul piki veepiiri, nii nagu oli tulnudki. Kes ta on? Mis on ta nimi? Milline ta välja nägi? Ei tea. Tean vaid, et on ilus ja kallis hing.

Võpatan lahti oma mõtetest, kui telefon piiksuma hakkab, loen sõnumit ...kallis hingeke,kas tead, et iga kaunis tegu toob taevasse juurde ühe tähe? Tänasest on seal üks rohkem, aitähh sulle. Kohtumiseni...