Sünnipäev
Minu hea Naine… Nad pidasid, hoolimata valitsevast feministlikust peajoonest, end teineteisele kuuluvaks. Minu kallis Mees….nii ütles tema Naine. Meie kodu…. Mehele meenus, kuidas sissekolimise päeval haaras ta lävel Naise oma tugevate käte vahele ja Naise hellad sõrmed tema kuklakarvu silitamas, kandis ta üle lävepaku ja asetas oma kalli kaunikujulised väikesed jalad lilledega kaetud esikupõrandale. Lausumata sõnagi, kogu kehaga särades, liikus Naine lilleõite vahel kohta valides toa poole, avas ukse ja jäi jahmatanult lävele. Lilled, kõikjal lilled. Õienupud põrandal, aknalaudadel, kaminasimsil ja keset tuba vaasis roosibukett, iga koosoldud nädala eest õis!
Kuidas Mees nautis oma kalli üllatust, kuidas Naine säras väliselt ja sulas sisimas. Ta sulas Mehe embusse, sulades kiskus Mehegi põrandale, õitekuhilasse, sulas huultega mehe huultesse, keelega kõrvusse, sulades pehmete sõrmedega juustesse, jalad keerdusid ümber tema puusade….
Lahtiununenud uksest piilus neid naabrimehe kassipoeg….
Ikka ei raatsinud Mees silmi avada. Kui nüüd päris aus olla, siis ei tahtnud ta mälestustelõnga kerimist katkestada.
Kui Naine oli alles Tüdruk, elas ta ühikas. Mees, kes oli siis veel Poiss ja askeldas Hoopis Teises Koolis, oli Tüdruku ühikas pea omainimene. Naistepäeval otsustas Poiss Tüdruku ära võrgutada. Tüdruk oli usin koolis- käija, mistõttu esimesena toast välja astudes leidis ta end võrgutatuna – Poiss oli kinnitanud öösel tema toa uksele võrgu, mille aasades sädelesid veel kastepiiskades kevadlilled, need kõige kevadisemad, metsast korjatud, sest roosibukettide aeg oli veel tulemata.
Tüdruk noppis võrgust lilli ja nuttis… Nuttis õnnest ja hellusest. Temaga ma tahan minna läbi elu, hoolitseda ja hoida, anda ja armastada, saada ja saavutada. Sel päeval, tol hommikul, taipas Tüdruk, et Naisena jääb ta Meest armastama, armudes taas igal kevadel. Armastus on kui meri, lainetades ja tormeldes, laineid rullides ja kaldaid lihvides jääb ta ikka mereks, mis ei kao vaid muudab ennast kord päikesekiirtes särades, kord jääga kaanetatult vaikselt hingates jääb meri ikka mereks.
Öine meri…Jässakate rannamändide all suudlemisest oimetud, läksid nad teineteise embuses piki liivaranda merre uppunud kivilahmakate poole. Naine oli läitnud liiva torgatud küünlajuppe, mõned hubisesid ka eemal meres lösutavatel kividel.
Öö oli vaikne, meri virvendas tüünelt, isegi ühtegi laineloksu polnud kuulda. Ka mets vaikis, linnud veel magasid, ainukene hääl sumedas suveöös oli nende paljaste jalgade sahin rannaliivas Rääkida polnud vaja, Naise pea puhkas mehe õlal, Mehe käsi naise pehmel puusal. Nad pöörasid vetevälja poole ja sammusid rannakivide vahel põigeldes avamere poole. Esimese lameda kivi juures paindus Naine pajuna taha, tõmmates mehe enda peale. Külmad sääred põimusid ümber mehe puusade, soojad reied juhtisid Meest, kuumav üsk kutsus, ootas….
Selg külmast kivilahmakast ja praegu veel hoomamatutest sinikatest kange, sasis Naine kalda poole tagasi sammudes tärkavas hommikuhahetuses armsama sametisi kuklakrusse ja nõjatus puusaga veel tihedamalt Mehe meremärja keha vastu.
See ju polnudki väga ammu, justkui tol suveööl, tundis Mees ka täna olnule mõeldes soojust jugadena kehas tormlevat, tundis iha ja kirge, armastust ja õnne. Naise pehme käeke oleks kui silitanud ta silmalauge, libisenud kühmukesega ninale, paitanud poikvel huuli….. Võpatades avas Mees silmad. Päikesekiir oli nihkunud ta näole ja kõditas juba tekiserva. Nüüd on küll viimane aeg end voodist välja hiivata, pealegi kostis trepilt Naise kergeid samme. Kähku heitis Mees pealt teki ja samal hetkel, kui ta end ägisedes istukile ajas, astus tuppa tema armsaim, tema elu armastus, naine, kes oli läbi pika ja viljaka elu seisnud truult tema kõrval, tema parim pool.
Ma olen õnnelik, mõtles Mees oma Naisele vastu astudes. Ja mul on täna seitsmekümnes sünnipäev.
