Küünlakuu

Naine seisatas oma tühjas korteris. Ainult peegel üksi ilutses veel seinal. seda ta kaasa võtta ei kavatsenud, see lihtsalt pidi jääma. Naine mõtles ajale, mis tema jaoks aina kiiremini tormas ja peaaegu alati mõtles ta siin seistes Mehele, kelle peegeldus pidi kindlasti peegli tuhmunud klaasi sees peidus olema.

Ta nägi end 20 aasta eest taevakarva hommikumantlis siin koos Mehega seismas, Mehe suured käed õrnalt oma pihal, huuled naise kaela hellitamas. Läbi kõigi nenede aastate meenusid talle ikka ja jälle need hommikud ja ööd, mil nad teineteisest pöörases vaimustuses peaaegu et mõistuse kaotuseni armastanud olid. Värvid, lõhnad ja maitsed olid justkui tugevamad ja erksamad ja nad mõlemad tajusid, kuivõrd erinev on kogu maailm, kui nad käsikäes läbi linna jalutasid.

Hiljem manitses naine end mõistlikkusele - ta oli püüdnud olla hea naine oma abikaasale ja armastav ema lastele, kuid ta meeled ja keha olid alati ootuses. Ta oli endale terve elu kinnitanud, et on ka muud, mille nimel elada. Tõtt öelda naine lihtsalt kartis oma ja Mehe suurt tunnet, kuid veel enam valdas teda hirm, et mees, kelle kõrval ta vananeda tahaks ja kellega koos üksteisele kamina paistel raamatuid ette lugeda, jääbki tulemata.

"Homme algab uus elu," ütles naine endale ja otsustas teha veel viimase lahkumistiiru vanalinnas. Nad märkasid teineteist üheaegselt ja enne kui arugi said, seisid juba üksteise ees. Nii oli see juhtunud varemgi, nii oli see olnud alati - pilk kohtas pilku ning nad tundsid teineteise läbi kõigi nende aastate alati eksimatult ära. "Tere, kuidas läheb?" küsis naine mängitud lõbususega. "Pole viga. Kuidas sina elanud oled?" vastas mees ja naeratas.

Naine vaatas mehe heledaid ja omaseid silmi, mis teda väga soojalt silmitsesid. Ta tundis mehe tuttavat ja alati erutavat lõhna ning mõtles, et on asju, mis ei lõppe kunagi. Ta vastas mehe küsimusele, vuristades ette kõik oma paljutõotava uue alguse plaanid. Ta rääkis oma edukast väimehest ja teisel pool lahte peatselt sündivast tütrepojast ja huvitavast tööst, mida talle seal juba pakutud oli.

Nad vestlesid pikalt, tajudes, et ei kuulegi üldse, mis teine räägib. Nad kuulasid üksteise häält, mis omandas tavapärasest erineva pehme ja õrna kõla, nad tunnetasid teineteise südamelööke ja vere kohinat. Nad uppusid üksteise pärani silmadesse ja seisid veel vaevu kahe jalaga maas. "..... homme kella seitsmese laevaga," lausus naine viimaks. "Näe, vihmapiisad!" sõnas mees ja

vaatas kuidas üks pisike piisk naise ninaotsalt alla huultele põrkas. See pani mehe ootamatult heldima.

Kui väga tahtnuks ta naise oma embusse haarata ja teda väga kaua sealsamas enda vastas hoida. "Sa oled nii kohutavalt-ehmatavalt ilus ja armas," mõtles mees ja lausus: " Vabanda, ma pean nüüd minema. Mul oli tõesti väga hea meel sind näha. Ela hästi !" Mees istus pubis ja tellis ühe õlle. Mõtted ta peas jooksid nagu sipelgad ega andnud asu. Jah, ta polnud enam noor, oma 45 eluaastaga oli ta saavutanud peaaegu kõik, millest oli unistanud. Ta oli tõusnud oma karjääris astmele, millest edasi minna nagu polnudki. Ta eksabikaasaga oli kõik OK ja tütar alustas juba iseseisvat elu. Mees oli alati olnud ratsionaalne ja kainelt kaalutlev, kuigi ta elu oli olnud kõike muud kui igav. Ta oli armastanud, olnud armastatud, petnud ja jätnud, et edasi minna. Kuhu siis?

"Lihtsalt edasi," oli ta alati öelnud, ja see näis lihtne. Palju veel: kas 10, 20 või 30 aastat oli talle jäänud? Igal juhul vähem kui seda, mis juba möödas. Mees teadis, et ta kodus lauasahtlis seisab üks märkmik, kus on kirjas ka Naise telefoninumber, aadress ja koguni sünnipäev - no milleks küll see? Isegi kui ta enam kunagi ei helistaks ega tuleks, oli see number seal siiski alati kirjas olnud. Nii võis ta hellitada kujuteldavat illusiooni Naise alatisest olemasolust enda jaoks.

Mees mõtles naise väiksele haprale kehale, ta pehmele valgele ihule ja tütarlapselikult armsatele rindadele. Mehele meenus aeg-ajalt see kummaliselt kerge ja joovastav tunne, mida ta naise kõrval lamades tundnud oli. Nagu läbi udu nägi ta naise suuri rohelisi silmi teda kõike andval ja lubaval pilgul vaatamas. Vahel mõnel üksioleku hetkel oli mees isegi mõelnud helistada, kuid mõtte oma peas kas siis mõistlikkusest või argusest maha laitnud. Seejärel oli ta eneselt küsinud: “Mis siis ikka selles naises nii ebamaiselt erilist oli?" Mehe jaoks tuli see teadmine väga hilja. Peale teist õlut tormas ta takso peale. Kell terminaalis näitas peaaegu seitse. Ta kirus end mõttes üheks spordikaugeks isaseks, kui ta viimast kahtesada meetrit mööda klaaskoridori tormas. Mehed sulgesid juba uksi, kui ta pardapiletiga vehkides nad peaaegu jalust jooksis.

"Te jäite hiljaks, laev juba väljub," lausus neist üks. "Ma pean sellele laevale jõudma!" karjus mees, näos selline meeleheide, et ainult kivi võinuks seal endale kindlaks jääda. Mehed olid siiski inimesed. " Mis kurat sind nüüd nii taga ajab ?" hõikas üks talle järele.

"See on elu ja surma küsimus!" karjus mees läbi tuule ja merekohina.