Kevad liftis

Täna tahaksin ma kedagi üllatada. Ma vajutan nupule ja ootan lifti. Ootan. Lift tuleb kaua. See on üks aeglast sorti lift. Lõpuks ta saabub. Tühi. Saadan lifti minema. Ootan. Tükk aega ootan. Lift saabub. Sees seisab keegi kontoritibi. Käes mingi kaust.

Päris ilus tibi. Kaust pole suurem asi. Ma astun lifti ja käivitan oma kujutlusvõime.

Kujutan ette, et siin liftis on 6 inimest. Ma poen ainsale vabale kohale minu kaassõitja külje all. Ta heidab mulle imestunud pilgu, sest tema arvates oleme me siin liftis vaid kahekesi. Ma ei tee välja. Pingutan veel oma fantaasiat ja tunnen kuidas inimeste arv liftis suureneb. Nüüd on meid juba 10. Need teised litsuvad mind tibile päris tihkelt külge. Tibi imestus lendleb üle mu näo. Kuid ta ei tõuka mind endast eemale. Kuidas ta saakski, ikkagi nii palju rahvast ju! Aga see imestus on selline soe.

Ta ei ütle midagi. Ta ei liiguta. Rahvaarv liftis aina kasvab. Pisike silt seinal teatab, et see lift siin mahutab kuni 6 inimest. Meid on siin juba 14!

Ma olen tibile kui külge kleebitud. Me hingame samas rütmis. Teisiti oleks hingamine lihtsalt võimatu. Hetkeks tundub mulle, et näen kuidas ehmatus ta hallides silmades võtab erutuse kuju. Nüüd surub ka tema end minu vastu!

Tasakesi, kuid täiesti kindlalt. Ah et mõte hakkas tööle? Huvitav mitu inimest tema arust liftis on. Korraga tunnen kellegi kätt oma tuharal. Tema käsi. Täitsa kindel. Pilgutan silmi. Kaks kaunist halli silmakest pilguvad mulle vastu.

Lift on aeglane. Kuradi aeglane. Õnneks. Kahjuks. Ei ikka õnneks. “Till-till”, teeb äkitselt liftikell. Võpatame mõlemad. Minu korrus. Astun välja. Vaatan selja taha. Tibi juuksed on kergelt sassis. Nägu õhetab. Ta kummardab ja hakkab liftipõrandalt korjama kausta vahelt pudenenud pabereid. Vaatab mulle otsa. Naeratab. Ma ka naeratan.

Kevad vist.