Üksikud sünkroonijuhtunud vabad õhtud täitusid üksildust kurtvate vanemate väisamise, kolleegidega joomise või heal juhul teleka ees tukastamisega. Ahastusega pidasin vahel hommikul plaani metsa sõita, sambla peale maha istuda ja mõned tunnidki mittemillegi tegemisega sisustada.
Siis ärkas aga südametunnistus taas: maja- ja õppelaenud ootavad ju maksmist, elu hammasrataste vahele jäänud pensionäridest vanemad toetust ja abi. Sinus olingi kõige rohkem hinnanud ses olukorras nii haruldast optimismi. Hetkegi ei nurisenud sa mu mitmepäevaste tööreiside, õhtusöögi asemel võileibade närimise või tolmurullide üle, mis hootises tõmbetuules mööda hiiglaslikku tühja elutuba teineteist taga ajasid.
Sul oli isegi oma teemakohane nali, geneenitehnoloogia edusammudest vaimustudes pakkusid, et kloonid mind. Oleks hea, kui sa ühtlasi kodus oleksid, kui sa just PEAD tööd rabama, olid sa naljapärast öelnud.
Romantikast olid meie suhted juba aegu kaugel. Õieti polnud need lähedal kunagi olnudki. Paar küünikuid, kellele pole miski püha, ei suuda ju niiske pilgu ja kirest värisevate kätega teineteisele armastuskirjakesi treida.
Sedamoodi olin ma ju alati arvanud. Nii ei olnud mul ka sel valentinipäeval punaste rooside eelaimust, kui lõpuks kaheksa paiku kontorist tulema sain. Pigem oli see jälle selline kuivand-võileib-õhtusöögi-asemel tunne...
Kodus oli vaikus. Nii. Pole. Oli isegi pisut kahju. Tea, kas tüüp on viimaks kohvrid pakkinud ja kodukesksemate tibide poole suuna võtnud? Paras mulle ju oleks. Viskasin saapad jalast ja mantli kappi ning vedasin end magamistuppa, et suures enesehaletsuse hoos pisut klantsajakirjade seltsis voodis vedeleda ja end kommisöömisega lohutada.
Uksel tardusin. Keset tuba oli plastikust imikuvann, selle põhjas kunstipärases segaduses paar kõrinat, lutipudel ja sipukaid. Kogu kaadervärgile oli suhteliselt kohmaka käega peenikest roosat läiklinti ümber pusserdatud. Sina istusid tugitoolis ja tõstsid lehelt rahuliku pilgu.
“Misasi see siin on?” suutsin kogeleda, paaniliselt meenutades võimalikke ununenud katsikukutseid unarusse jäänud sõpradelt. “See või?”, ütlesid sa lehte kõrvale pannes ja tõustes, “see on klooni inkubaator. No ma mõtlesin, et asuksin sind nüüd siis kloonima. Eks vist ennast ühtlasi kah.” Irvitasid sõbralikult.
Tõsinedes tulid sa mu juurde, tõmbasid mu aeglaselt enda vastu ja ütlesid: “ära nüüd ainult räägi, et sa ei julge sellest rattast korraks maha astuda. Nii arg sa ka ei ole. Usalda mind.”
Vaatasin sulle otsa. Sinu siiraste hallide silmadega vaatasid mind meie veel sündimata lapsed.
