Marta ja Väino

Tavaline hommik. Kuigi on märts ja kevad ja lapsed kilkavad vanadekodu kõrval lasteaias. Marta istub voodil ja jälgib valkjasrohelisel seinal värelevaid päikeselaike. Aknast tuleb jahedat tuult, ta ei lubanud Bettyl enne akent kinni panna.

Marta võtab kätte suure punase õuna, mille tütar...jah, juba kaks nädalat tagasi tõi. Ta veeretab seda ühest käest teise ja paneb tagasi aknalauale klaaskaussi. Kas see ongi nüüd eluõhtu? „Eluõhtu“, kordab Marta mitu korda mõttes ja talle meenub, kui ilus see sõna talle noorena tundus.

„On aeg hommikusööki süüa, proua!“ kostab ukse juurest selle tobeda hooldusõe südamlik hääl. „Võiks nagu koputada ka!“ toriseb Marta.
„Ja üldse-ma pole mingi puuetega, et sa sellise totaka nunnutava häälega rääkima pead!“ lisab ta ennast vastumeelselt püsti ajades.
„Ma koputasin, prouakene!“ hüüab hooldusõde, nagu poleks viimasest märkusest aru saanud.

„Tulge, tulge, kõik juba söövad. Te ei taha ju ometi ilma hommikusöögita jääda, mis?“
„Näed ju küll, et ma tulen juba. Ja ära toeta mind, ega ma invaliid pole!“

Marta läheb alla sööklasse, laste kilked asenduvad nõude kolina ja vaikse jutuvadaga. „Raugakari!“ mõtleb Marta üleolevalt ja istub pahuralt oma toakaaslaste Betty ja Selma vahele. „Marta! Sa ei kujuta ette! Uus mees tuli täna majja!“ ütleb Selma õhinal.

„Mis on siis?“ küsib Marta tüdinult. „Tead kui ilus mees! Muide, ta istub sinu vastas!“ sosistab Betty. Marta ei tõsta silmi üle laua, teda ei huvita mingi vanamees! Jumal küll, kas neil dementsetel vanuritel tõesti enam midagi muud teha pole, kui mingeid armuvalus pubekaid mängida!?

„Olge nii kena, ulatage palun võid,“ ütleb mees tema vastas. Marta tõstab küsivalt silmad, kas see oli talle mõeldud? Betty tõstab võitoosi abivalmilt mehe nina ette, Marta jääb aga mehele otsa vahtima. „Oo! Millised fantastilised pruunid silmad! Sure maha, kui lahe!“ mõtleb ta. Hõbehallide juustega meesiludus vaatab Martale otse silma, naeratab võluvalt ja tutvustab end: „Mina olen Väino.“ Mees on lumivalgete lokkis juustega armsast vanadaamist sama rabatud kui Marta temast.

Pärast tuleb Väino Marta tuppa, Betty ja Selma on kuhugi läinud ja nad on kahekesi. Nad istuvad voodi ääre peal ja räägivad. Uskumatu, kui palju ühist neil on! Nad on isegi ühevanused - kuigi Väino saab varsti 82. Kui Betty tuppa tuleb, on juba pime. Sõbranna saadab Martale uuriva pilgu ja Väino tõuseb püsti. Ukse peal hüüab Marta: „Oota, Väino! Homme õhtul on „Videviku“ klubis pidu. Tahad ka tulla?“

„Hea meelega!“ vastab mees rõõmsalt. „Pea meeles, vanamutt – meie Selmaga nägime Väinot esimesena,“ ütleb Betty ootamatult tigedalt ja läheb vastust ootamata minema.

Sel ööl ei saa Marta magada. Hommik algab laste kilgete ja herkulapudrulõhnaga nagu alati. Ometi on tänases hommikus midagi uut ja erilist. Pärast hommikusööki tuleb Väino jälle Marta tuppa. Betty ja Selma ignoreerivad neid demonstratiivselt ja hakkavad kõva häälega ravimihindadest rääkima. Väino ja Marta lähevad välja rõdule ja räägivad peaaegu lõunasöögini. Päike on täna nii soe, juba nagu suvel.

Koridoris kohtavad nad kahte meest. „Vahid ä?“ küsib üks Väinolt, teine ainult vaatab teda väikeste tigedate silmadega ja udjab talle oma karguga. „Ära pane tähele, need on Arseeni ja Pets,“ ütleb Marta ja võtab Väino käe alt kinni. Nad mööduvad meestest ja Väino ütleb seksika madala häälega Martale:“ Ah, ma ei olegi kakleja tüüp.“

Kõrvaltoa Ann ja Berta tulevad vastu. „Juba uus mees! Alles oli tal see Arseeni!“ ütleb Berta oma kaaslasele.
„Ma pole kunagi Arseeniga käinud! Segased olete peast vä?!“ hüüab Marta ärritatult.
„Krabas kohe uue mehe ära, on ikka üks mõrd küll!“ pobiseb Ann möödudes.
„Nad on lihtsalt armukadedad,“ teatab Marta, kui naised oma toa ukse taha kaovad.
„Armukadedad?“ küsib Väino ja nad vaatavad teineteisele sügavalt silma.

Õhtul on „Videviku“ klubi maast laeni rahvast täis. Alguses tantsib Marta Arseeniga, kes talle igal võimalikul moel ligi ajada üritab. Siis tuleb Väino ja päästab naise. Nad tantsivad aeglaste romantiliste lugude saatel teineteise embuses. Kõige ilusama loo alguses tuleb Arseeni tagasi ja küsib oma paksude mokkade värisedes Martat tantsima.

Väino lubab. Arseeni paneb pea Marta õlale ja hoiab oma kondiste kätega ta ümbert kinni, hoolimata sellest, et Marta teda eemale lükata püüab. Lõpuks üritab Arseeni Martat suudelda, Marta hakkab karjuma ja Väino tormab kohale. Ta virutab Arseenile vastu vahtimist. Kõik jääb vaikseks.

„Mida te vahite ä?! Tule!“ hüüab Väino, haarab Marta käest kinni ja nad jooksevad välja klubi ette, kus seisab Väino must Harley Davidson. Mees viskab musta nahktagi selga, paneb kiivri pähe, teise annab Martale. Siis hüppab ta mootorratta selga, Marta tema taha. Ta võtab mehe ümbert kinni ja nad kihutavad pidurite kriginal vanadekodurahva kadedate pilkude all mööda sirget lintjat maanteed suure punase loojuva päikese ja uute seikluste poole.

Marta naerab nõrkemiseni. Ta on jälle elus! Mingit elusügist pole olemas. Kevad on ju!