Üllatus-üllatus, minu meilboksis on veel midagi. Selle kaardi on saatnud teile... ja täiesti tundmatu nimi. Kui aeglaselt võib muidu üsna kiire internet end lahti logida, kui arvutikekraani jälgida uudishimust võbeledes...
"Sõber on vastatud vajadus. Ärgu olgu meie sõprusel muud eesmärki kui hinge sügavnemine... Kelleltki, kes Sinust hästi mõtleb," loen ma kaardilt. Meiliaadress on juures. Paarirealise vastuse kirjutamine võtab aega alla minuti. Pikemalt on parem mitte mõelda, suure kaalutlemisega võiks vastus sootuks saatmata jääda.
"Mu hea tundmatu, tänan Sind üllatuse eest. Kas uudishimu tekitamine on üks Sinu eesmärkidest?"
Vastus saabub järgmisel päeval. Ja annab teada, et tõepoolest - uudishimu
tekitamine ON üks tema eesmärkidest. Aga suurem ja üldisem eesmärk on heade
tunnete saatmine, olgu siis piltide, luuletuste või kirjadega. "Mõte on ju
kujutu," kirjutab ta.
Ja tsiteerib Viidingut - "oo, taevas,
hoia purunemast seda kõike
mis Sulle püha
seda, mis on SEES."
Luuletus on ilus. Ja tuletab meelde aegu, mil koolitüdrukuna esmakordselt Viidingu luule avastasin. Olin oma sõpruskonnas üks väheseid, kes emme-issi valvsa pilgu alt jalga oli lasknud ning oma elamise soetanud. Kahe sõbratariga kahasse, ent siiski oma. Ilma keeldude -käskude ning magamamineku kellaaegadeta.
Mu kodu oli n-ö peastaap, kus toimusid luuleõhtud ja matkade plaanimised. Sekka südamepuistamised ning ühislaulmised. Kui palju loeti neil õhtuil Viidingut, kui palju Emily Dickinsoni, kui palju omakirjutatud luuletusi... Kui hästi maitsesid patuga pooleks soetatud koduvein ja logiseva pliidirauaga pliidil tehtud praekartulid...
Kui soolased olid pisarad kui Viidingu vabasurma minekust kuulsin... Selge egoism - tundsin end ilmajäänuna kõigist neist luuletustest, mida ta veel oleks võinud kirjutada.
Nüüd, aastaid hiljem, elasin tundmatult seda Viidingu luuletust saades toonased tunded veelkord läbi. Üsna seletamatu hetkeaje sunnil saatsin talle vastu Emily Dickinsoni ühe luuletustest.
"Olen Eikeegi
ja Sina?
Oled Eikeegi - niisama?
Siis on meid juba kaks..."
Nii see kirjavahetus algas.
Ma ei armasta talvesid. Pikki ja pimedaid aegu, mis näivad sobivat vaid vaikseks enesesse süüvimiseks või talveuneks, mitte aga suhtluseks, säraks ja järjepidevaks töötegemiseks. Pigem kardan neid. Olen püüdnud oma hirme ja masendusi kodus varjata. Mida annakski mu lähedastele teadmine sellest, et tunnen end seletamatult nukrana ning et ainult lumelagunemine ja päikesevalgus selle nukruse kaasa võivad viia... Mu sõbrad ja kodused tunnevad mind pigem paadunud optimisti ja veidi pohuistliku tüübina - kõik, mis üle selle, on üsna sügavale hingepõhja ära peidetud. Maailm vajab naeratusi, on üks neist põhitõdedest, mida enesele aegajalt meelde tuletan.
Mu tundmatu virtuaalkaaslane tõi minus välja just selle peidetuma. Selle veidi pelgliku tüdruku, kes oli edukalt varjunud mu nähaoleva mina - tanksaapaid kandva, kõvahäälelise ja sõnavõtliku naise tugeva õla taha.
Tõi välja? Pigem ikkagi mu enese, mitte väljaöeldult tema või kellegi teise jaoks. Aga mu kirjad talle olid tihtipeale otsekui kümne aasta taguse minu kirjad või päevikukatked. Ehkki käesolevas hetkes kirjutatud ja käesolevatest sündmustest ajendatud.
Talvemasendus hajus ta kirjade soojuses. Ka hea tuju hoidmist ei pidanud ma enam endale meelde tuletama - naeratus püsis suu- ja silmanurkades üsna omatahtsi. Ning igahommikune töölekiirustamine tähendas uue seikluse algust. Uut kirja.
Ma ei hoidnud kirjasaladust kuigi kiivalt. Kuna tegu oli minu jaoks tundmatu inimesega, lasin selle kirjavahetuse soojusest ja särast osa saada ka oma elukaaslasel, oma emal ning sõpradel. Mind hämmastas nende suhtumine - nad kõik väitsid, et nad tunnevad selle kirjutaja stiili ära. Et see olen mina. Postkontor. Muhv. Nõudmiseni. Olen ma segi läinud, torkis uitmõte teadvuses? Kas ma tõesti hiilin kuutõbisena öösiti kontorisse, et endale hommikuks uus kiri kirjutada ning seejärel koduvoodis libakäimine unustada?
"Ära karda, kallis. Meid on siiski kaks inimest," saabus vastus mu murelikule kahestumisküsimusele.
Hakkasin üles otsima oma vanu sõpru, kellest ajaratas mu vahepeal eemale oli viinud. Otsides seda, kes mulle kirjutas. Teda ma tuvastada ei suutnud. Küll aga leidsin põnevaid ja nostalgilisi õhtupoolikuid, öötunde ja väljasõite. Tahtsin taas rääkida inimestega rebasekutsikatest, suurtest kividest ja Kristjan-Jaak Petersonist. Inimesed mu ümber, kes näisid varemalt mõtlevat vaid toimetulekust-ärist-rahast-pangalaenust-tööturust, olid korraga soojad ja lahti ja südamlikud. Aja ja olme piirid taandusid tähtsamate teemade ees. Ning see ei tähendanudki läbipõrumist ega luuseriks saamist nagu vahepeal kartnud olin.
"Kes Sa ometi oled, mu tundmatu...?" Kui kirjad annaksid edasi hääletooni, oleks mu küsimus kõlanud karjena.
Vastus ei lasknud end kaua oodata:"Olen täht, mis süttis Su sünnihetkel. Tean Su armumisi ja vihkamisi, tean Su rõõme ja patjadesse vajutatud valu ning üksindust, tean Su hooletust ja ükskõiksust, tean Su hoolimist ja hellust."
Jää või uskuma, et teab. Kui ta oleks veidigi teistsugune, tekitaks ta ehk isegi hirmu või võõristust - miks peaks keegi minust nii palju teadma... Ent ei tekita. Pigem vastupidi, kuidagi hea ja turvaline on olla nii tingimusteta mõistetud. Ka teiste mõistmine muutus kergemaks - kui mind nii hoitakse, saan selle eest tasuda vaid ise kõiki samavõrd hoida püüdes. Kõiki, kes minu lähedale satuvad. Mõeldes oma tundmatust meilikaaslasest, hakkasin end rohkem kõrvalt jälgima. Oma mõttekäike ja sõnavalikuid, oma pilke, zheste ja hinnanguandmisi.
Ma tahtsin oma kirjades olla parem ja puhtam. Ent kirjad kajastavad ju elu... Uskusin siiralt, et võltsi tunnetaks ta ära - ning püüdsin kõiges parem ja puhtam olla. Sellest mõtlemine muutis mind tõesti. Liivaterasuuruste juhtumiste ja hetkede kaupa.
Kuuldud muusika, nähtud maalid ning inimesed, kellega tee mind kokku viis, muutusid mu peas sõnadeks, mida tundmatu sõbraga jagada. Nii tunnetasin ka ise neid palju selgemini.
Kui kaua sa jaksad minuga kirjutada, küsisin ma temalt. Päev hiljem libisesid mu meiliboksi "Neverending story" laulusõnad.
Ma ei tea, kes ta on. Kuid ma tean, et sel aastal pole valentinipäev mulle vaid päev teiste hulgas. Oma tundmatut otsides olen teada saanud hulga enda jaoks armsate inimeste väikeseid peidus olnud unistusi ning sõbrapäev annab sobiva võimaluse nende täitmiseks.
