Korraga kostus minu selja tagant müdinat. Kiirendasin sammu...Kartsin kohutavalt, et küla pullid on metsas ja nüüd tormavad kodu poole. Neid kartsin tol hetkel kõige rohkem maailmas. Müdin muutus valjemaks.. Hakkasin jooksma. Jalad olid valusad… teravad kivid... Peagi oli müdin juba nii tugev, et mul oli tunne, nagu mattuks ma kohe selle alla... Kõrvale põigata oli võimatu, sest teed mööda edasi joosta näis ainukese võimalusena..... Külm higi oli otsaees.
Enam ei jõua..Kõik - jään seisma…saab, mis saab. Jäin täpselt keset teed seisma. Maa hakkas värisema ja mulle tulid pisarad silma...hakkasin kiljuma... Korraga tõmmati mind kuskile üles!?!! Ma ei saanud mitte midagi aru.
Ma olin äkki Tomi süles!! Me kihutasime tema tööhobusel mööda teed edasi meeletu kiirusega ja meie taga oli 3 pulli, kes lõõtsutavate ja vahustena vihaselt edasi tormasid. Ma klammerdusin Tomi keha ümber ja pigistasin silmad kinni... See oli nagu lendamise tunne. Nii ebakindel....nii kiire…nii ootamatu ja ettearvamatu, aga samas nii turvaline…
Mul oli tunne, nagu oleksime seal tunde ratsutanud. Peagi olime lagendikul ja Tom pööras hobuse tee pealt kõrvale. Pullid jooksid edasi kodu poole... Tegin silmad lahti. Vaatasin Tomile otsa. Ta naeratas mulle oma mesimagusat naeratust ja kallistas mind õrnalt. Olin nii õnnelik ja samas nii segaduses. Imelik tunne oli. Olin Tomi alati oma printsiks pidanud..ja nüüd oli ta seda kohe täitsa...
Tööhobune astus raskete sammudega küla poole. Ikka tundsin veel pullide higihaisu ja tolmu oma leemendaval näol. Hobune oli täitsa läbi ja väristas ainult oma turjanahka, nii et higipiisad voolasid ojadena mööda ta tumedat külge. Rohutirtsud...öö hääled. Koduväravas avastasin, et olin ennast Tomi kaissu unustanud ja kohmetusin veidi...tema ainult naeratas ja suudles mind põsele öeldes:"Mis mu väike pruut öösel metsas teeb?"
