Patsient

Ma seisin altari ees, pruut käevangus. Minust polnud keegi ette jõudnud, Laura-Lotta oli nüüd minu oma. See särav pehme graatsiline naine kuulus mulle. Ja mina talle, ei unustata tänapäeval lisamast. Ma olin teda viis aastat tahtnud, olin hullumeelselt armastanud. Ma olin teadlikult mõelnud vaid sellest, mis puudutas teda. Ma olin palvetanud salaja ta akna all.

Ma olin talveöödel suudelnud tema jäiseid jalajälgi, kuni need sulasid veeks. Tuhandel ööl olin ma näinud unes, kuidas kuivatan ta pisaraid tema valget nägu suudeldes; kuidas me tundmatus bussis või rongis sõidame vastu oma õnnele või õnnetusele, minu väsinud pea tema veetlevas rüpes. Ma olin salaja kartnud ülimat, kirjeldamatut naiselikkust tema taevasinises pilgus, peljanud, et see võib mulle haiget teha ja oma iluga hävitada. Ma polnud mitte iial kedagi teist armastanud. Miljoneid kordi olin ma endamisi korranud tema müstilist nime: Laura-Lotta, tundes seejuures jõudu endas kasvavat. Kõik siin maailmas omandas mõtte ainuüksi tänu temale, kõik algas temast ja lõppes temaga. Ilma temata tahtnuksin ma olla üksi. Muu oli tähtsusetu. Mõnikord võtsid töökaaslased minu vastu ette paar intriigi, et näha, kuidas mõjub. Ei mõjunud, sest see polnud seotud Laura-Lottaga.

Niisiis, koos selle naisega olin ma võitmatu. Mind ei kõigutanud mitte miski. Muidugi oli Laura-Lotta toeks liiga habras, kuid tema õrnus mõjus äikesenoolena.

Ma olin alati unistanud hetkest, mil meie Laura-Lottaga seisame hiiglaslikus katedraalis, jahe tuul voogab meie ümber ja Laura-Lotta väike daamikäsi surub ennast usalduslikult mu soonilise käsivarre vastu. Nüüd oli teostunud see pöörase õnne hetk! Ülim paradiis oli liginenud aeglaselt. Pingutuse ja hoolega olin ma murdnud kõigepealt Laura-Lotta vastuseisu, siis tema tuimuse, siis kohmakuse. Me klappisime järjest paremini. Juba ütles ta, et igatseb minu järele. Siis oli see näha ka tema silmist, siis kätest, siis kogu tema kehast... Kogu ihu ja hingega pöördus ta minu poole.

Ma olin võitnud! Ma olin lõpuks ometi võitnud! See joovastas, viis seitsmendasse taevasse. Siinsamas, puritaanlikult religioosses õhkkonnas oleksin ma tahtnud enda armastatut näha enda kätel, tema rind minu silmade kõrgusel. Ent ma pidin enda rõõmu tagasi hoidma.

Tollal ei suutnud ma veel tajuda kõige sellega kaasnevat vastutust.

Niisiis, ilma selle naiseta olin ma lihtsalt kõigutamatu. Muidugi ei saavuta ma sel juhul midagi, mina, räpakas rajooniarst. Mind polnuks siis võimalik ümber lükata. Ei saa lükata inimest, kes on juba ümber kukkunud. Teda võiks sellisel juhul jalaga togida, kuid ka siis kaitseb ta ennast, sest tema teab, et ta on inimene ka ilma armastuse või armastatud olemiseta. Armastatud olemine pole inimsuse hädavajalik eeltingimus. Saab ka ilma selleta.

Laura-Lotta oli tõesti erakordne naine. Iga kirjeldus Laura-Lottast pulmakleidis jätab varju tegelikkuse. Nii nagu see kunagi oli.

Tema pikk valge atlasskleit oli ? la Dante Gabriele Rossetti: maalikunstnik oli oma järjekordset stiili nimetanud sügava dekoltee stiiliks. Korsett tõmbas Laura-Lotta kokku nagu väikese valge haldja. Tema ookerkassivärvi dekoltee- ja kleidipalistusel oli kujutatud nelki, roosi, tüümiani. "Noor naine," kirjutas Dante Gabriele Rossetti.

Noor naine, kellele on palju antud

nõjatub taeva kuldsele trepikäsipuule

Tema silmad on sügavamad kui sügavus ise.

... kirjutas Dante Gabriele Rossetti.

Laura-Lotta silmad olid helesinised, heledamad kui sügavus ise. Sellised silmad eeldavad vist väga blondi naist, kuid - oleks ma naiste ja nende soengute alal ometi asjatundja. Mina olen vaid arst, tunnen põhiliselt nende meditsiinilist poolt. Tunnen nende verejookse ja ristluuvalusid, pakitsust rinnas ja südames. Olen spetsialist hüsteeria alal.

Ma ei tea, miks olid mu kallima juuksed hoopis-hoopis tumedamad kui helesinine pilk seda eeldas. Ma ei tea sedagi, kuidas sünnivad nii lühikeste ripsmetega naised nagu Laura-Lotta.

Küllap oli loodusel Laura-Lottat luues mängutuju ja nüüd sai tema silmist lugeda nagu peeglist.

Hirm ja piin ja raev ja rõõm - kõik oli hästi näha. Kodus vaatas Laura-Lotta oma kõhnakest, kuid rinnakat kuju, oma kaunist naisenägu vanaema tumedaks tõmbuvast trümoopeeglist.

Ega ta veidi lühinägelikud silmad trümoopeegli udust ja hämust palju ei seletanud, ta õhkas peeglile ja püüdis seda avara pluusivarrukaga selgemaks nühkida. See ei andnud tulemust ja nii jäi tema tukk tihti lihtsalt metsikuks, kaelahüppamisstrateegiat sümboliseerivaks iluasjaks.

"Musihuuled" - nii öeldakse suu kohta, nagu seda on kõigil lauralottalikult ekstrailusatel naistel. Ükski neist nii kategoorilise väljendiga ei lepi. Tavaliselt kahtlustatakse, kas "musihuuli" maininud mees pole mitte purjus. Veel eeldab Rossetti stiil seitset väikest liiliat peas, kuid polnud juulikuu ja nii jäi see ära. Juulikuus on liiliad veel väikesed ja mahuvad naise juustesse hästi ära.

Väikese Laura-Lotta suurt sleppi kandis selleks täiesti kompetentne isik - tavanditöötaja Mihhaila. Kahjuks oli Mihhaila pärit minu elu tumedamast poolest: ta töötas valvurina surnukuuri külmutuskambris. Seal puhkas oma õndsat und maailma esimene külmutatu: 19. sajandi viimasel veerandil sündinud meesolend Friedrich Dietrich Mannbersich Edmund Adalbert Joachim Waltersloot.

Too mees oli surnud eesnäärmevähki. Ta oli kogu oma elu töötanud sporditarvete kaupluses müüjana, kuid sai äkki ootamatu päranduse Ameerikast, oma miljonärist onult. Saadud raha eest otsustas ta lasta end külmutada, enne kui haigus areneb pöördumatult kaugele. Ta lootis, et tuleviku meditsiinitehnika raviba ta terveks ja kingib mõõdutult elupäevi. Nüüd oli tulevik saabunud. Mina olin selle esindaja. Mina, kelle käsutuses oli ajastu eesrindlikeim aparatuur, pidin ta äratama sajanditevanusest unest. Tööst pidi kujunema mu elu proovikivi. Noorusest hoolimata olin ma üle maailma tunnustatud tohter, meditsiiniteaduste kandidaat, mitme akadeemia auliige. Just seepärast oli Laura-Lotta veidi konformistlik isa pidanud mind oma tütrele igati väärikaks partiiks.

F.D.A.J.M. Walterslootil oli eluajal olnud üle 1500 seksuaalpartneri. See oli tõeline rekord ja just seepärast pakkus erilist huvi tema närvisüsteem. Näis, et tegemist oli olnud üsna erksa, koleerilise inimesega.

Arvutiekraanil paistis tardunud mees tuhakarva hall, juuksed pulstunud. Mihhaila kontrollis igat muudatust tema organismis. Harilikult neid ei esinenud - "patsient" oli täiesti liikumatu oma jäises rahus. Vaatamata tormilisele elule oli tema peenis täiesti normaalne - nagu enamikul. Ei mingeid ekstraordinaarsusi, välja arvatud vähipaun riista all eesnaha kohal, mis tuli kohe pärast külmkambri avamist hoolikalt opereerida.

Nii et vahest polnud Mihhaila õige inimene mu armastatu sleppi hoidma. Kuid sellest allpool.

Walterslooti jaoks pidi kell kukkuma veebruarikuu viimasel päeval, mil tema külmutamisest täitus täpselt sada aastat. Selleks ajaks olin teostanud viimsedki tema füüsise taastumisvõimet prognoosivad arvutused ja kogu aparatuur oli töökorras. Sel hommikul pidid Walterslooti maised jäänused väljuma külmakambri jääkuubist. Siis haaran ma tema igijäisest vähipaunast ja teen sellesse krigisedes sisselõike. See eemaldatakse, enne kui laip lahti sulada jõuab. Ja siis algab elustamine.

II osa