ARMUKESED-KALLIMAD
Mariann töötas tehases, kohe päris ehtsas tehases, mis tootis teabmis salapäraseid metalljubinaid kaugele piiri taha. Aeg-ajalt eputas naine mingite mustade meestega, kellega tuli tööasjus lõunal käia. Seega kaar käis kõrgelt. Mariann oli firma tootmisdirektor, kari mehi kuulas juhatuse koosolekutel, suu ammuli, kuidas ahas naine neid saamatuse pärast loputas. Lisaks oli tal kolm teismelist last, õpetajast mees ja rohelised silmad. Algusest peale jäi Mardile mulje, et naine naudib nende kohtumisi eelkõige seetõttu, et Mart lubas tal vahelduseks olla naine, vägagi naine. Kohati lipsas küll õhtusöögi-kohtumistel ja voodiski jutu sekka kirglisi tootmisprobleeme, kuid lasknud naisel end rahulikult verbaalselt tühjaks laadida, oli ta seksuaalselt sellevõrra andekam, ning Mart ei lasknud end ta jutuvadast häirida, vastupidi, talle meeldis naise juttu kuulda, isegi kui ta kuulata ei viitsinud.
Tutvusid nad niiöelda labaselt — kord õhtul meestega õllekas jorutades esines seal flamencotüdrukute punt. Espanolad on teadupärast atraktiivsed oma särtsuvate silmade ja riietusega, nii nad meeste tähelepanu köitsidki.
Etteaste lõppedes kostitas kõrts tüdrukuid õhtusöögiga ja Mart lippas kõrvalpoodi roosikese järele. Kolm tüdrukut olid tumedapäised, kõigil kohustuslikud krunnid kuklas, aga neljas, aimatavalt noorim, oli blond.
Mart, õlleuimast oimetu, laskus blondi piiga ees ühele põlvele, roos hammaste vahel ja puhtas hispaania keeles, kerge kataloonia aktsendiga, palus tütarlapsel lille vastu võtta ja juustesse torgata. Blondi vaatas mälumist katkestamata teda juurdlevalt (rohesilm! rõõmustas Mart) ja sirutas aeglaselt oma sihvakate sõrmedega käe, libistades mehe meelekohast mööda karedat lõuga huulteni, hoidis hetkeks kaht sõrme Mardi ülahuulel ja tõmbas aeglaselt tal roosi suust. Roos jäi lauale lebama, naine pööras pilgu Mardilt ja küsis hästimoduleeritud õpetajahäälega:
-Tea, kas see sell peale espanoli muud keelt ka mõistab?
Tema lauakaaslased, kes olid muiates Mardi etteastet pealt olid vaadanud, kahvlid-noad käes püsti, pöördusid nohisedes toidu juurde tagasi, silmnähtavalt konkurentsikibedust tundes. Kohe naases ka kaunis blondiin oma õhtusöögi juurde ja lohakile jäetud Mart tõmbas saba jalge vahele ning põgenes oma lauda. Sellega siiski asi ei lõppenud — flamencotüdrukud sõid oma söömised ja sirgeselgselt kontsikõpsutavalt laudade vahel väljapääsu poole laveerides jäi kergejalgne blondiin meeste laua juures hetkeks seisma, tõmbas sõrmedega taas üle Mardi põse ja vaevu huuli liigutades sosistas kergelt kummardudes:
-Helista mulle, ilus poiss!-
Itsitades liitus ta lahkuvate tüdrukutega, lauanurgale oli tekkinud bordellipunane nimekaart flamencoklubi aadressi ja moblanumbriga. Meeste tunnustava hirnumise saatel pistis Mart kaardi rahakotti ja unustas.
Mõni päev hiljem, Selveris rahakotist peenraha otsides pudenes sama kaardike kassalindile ja näost punetades (mis kuradi pärast?) toppis Mart selle jopetaskusse ja asja üheselt lahendamaks helistas kohe autosse istunult.
-Jaaaaa?-venitas nasaalne hääl teiselpool toru.
-Kerttu Rakke!-, taipas Mart kohe. Jah, just sellise häälekese omanik oligi täna õhtul tema rõõmude allikaks.
Muidugi polnud too kertturakkeliku häälega Mariann mingi kirjatsura, tema ratsionaalne alge kaalus alatihti üles emotsionaalse ja hoolimata mehe pingutustest jäid nende esimesed kohtumised nii mõnigi kord jäigaks,liigagi jäigaks. Samas ei saanud voodis proua direktorile keegi vastu, seks oli sedavõrd võrratu, et Mart ei hoolinud naise kohatistest jäigastumistest suuremat.
Mees peatas auto otse tehaseväravas, sealt oli hästi näha pääslast pudenev kontingent. Ootama ei pidanud kaua, proua oli oma ütlemistes ja tegemistes täpne. Kõps-kõps-kõps tippisid miniatuursed (nr.35, muideks!) kingakesed asfaldil kuni sops! vajusid värskeltäidetud kaablikraavi.
-Kurat!-rohkem luges kui kuulis Mart naise huulilt langevat vandesõna. Muiates küünitas ta naisele ust avama ja istumapotsatava naise sõnu ennetavalt surus tema värskeltvärvitud huultele tervitussuudluse. Üle istme seljatoe sirutus käsi sametpunaste rooside kimbu järele.
-Kui ilusad!-, nurrus Mariann armunud naise hääletoonil. See juba Mardile meeldis — täna on ta leebes meeleolus.
Mariann oli samuti tehnilise haridusega, lisaks oli ta omast vabast tahtest tormanud läbi terve haridustemplite plejaadi, alates majanduskoolist ja lõpetades diplomaatide kooliga, saamaks indulgentsi vanaduspäevadeks, kui lapsed juba suured ning abikaas sureb või parematele jahimaadele lahkub. Enim hämmastaski Marti Marianne juures see, kuidas juhtkonnale lähedalseisev isik momentaalselt asendus õrna naishingega.
Kohtumisi Mardiga nautis ta siiralt ja kirglikult, olenemata sellest, kas tegu oli kümnekonna minutiga või paari päevaga. -Hinged sobivad-, teatas ta juba teisel kohtumisel jalgpalliklubi pubis, kus ettekandja teda tütarlapsena kõnetas. Tegelik vanusevahe oli Mardiga siiski hämmastavalt väike — tundus ta ju oma miniatuursuse ja sportliku eluviisi tõttu aastat kümme oma tegelikust east noorem.
-Hmmm-, mõtles Mart toona, -hinged hingedeks, aga kas ka füüsised sobivad?-
No sobisid küll, isegi väga. Nende indu ei jahutanud isegi ohjeldamatult ohjamatu seks keset talvist rukki?põldu, oras torkimas läbi lumele laotatud kasuka, saati siis suvel, lamedal, päikesest hõõguvkuumaks köetud rannakivil ega saarekadakavälul.
Ka lihtsalt naasama oli mõnus juttu ajada — vastupidiselt esimese kohtumise muljele osutuski Mariann esmapilgul kuiva ja kastmeta prae asemel hoopis kokakunsti meistriteoseks, poolveriseks, läbihaamerdatud, ohtraltmahlaseks, sidrunpipardatud, lahtiküpsetatud abatükiks, kui nüüd kulinaarsed väljendid just kohatud pole. Juba autos sättis Mariann oma käekese Mardi kuklale, hiljukesi seal sõrmedega juuksekarvades sobrades ja mees lausa nurrus mõnust, roolideskindalkäeliselt autot mööda õhtuselt kihavat magistraali linnast välja.
*
Õhtusöök hispaania roogadega, nämm-nämm! Just sellist nämm-nämm nägu oli ka Mariann, naaldudes kõrgel paekaldal Mardi käsivarrele. Minut tagasi oli ta paljas ülakeha pajuna pöördunult kiretuules võbisenud, teravad küüned vedanud triipu istmepolstrile, päranisilmi tühi pilk tagaaknast paistvale Naissaarele suunatud. Pärast otsisid nad tükimat aega naise kõrvust pudenenud kõrvarõngakest, mis inglise kinnitusest hoolimata oli lihtlabasel eesti kombel kuhugi minema veerenud.
-Ostan uued-, veenis mees kallimat, kes nüüd kah juba otsimisest loobunult merd, kaelapidi vees hulpivaid luiki ja taamal liiklevaid laevu tuiutas.
-Muidugi ostad, kallis-, kahistas Mariann pealeseksi ninnu-nännu häälega ja Mardile see päris meeldis.
Sõpradele polnud ta Mariannist sõnagi rääkinud. Ega nad üldse naistest rääkimisega liialdanud. Meestejutud niigi huvitavad ju! Aga Mart poleks ka küsimise peale midagi kostnud, sedavõrd isiklik oli see suhe. Kui oma prouade üle oli heaks tooniks sõbralikult nalja heita, kiitmisest –ohküllsulonikkaheanaine — kuni nokkimiseni –ahsinasiistänakeppieisaanudki- välja, siis armukeste-kallikeste teemad hoiti ilusti lahus. Armukesest võis kõike rääkida, teemade ring polnud piiratud. Mehed armukestega tavaliselt väljas ei käinud, asju aeti kas siis hämaras ehapunas või muidu kardinate taga, nii mõnigi kord ka ühiselt. Armukesest võis muu jutu sees vihjata, noh, niimoodi naljatledes. Armukese pidamine oli heaks tooniks.
Kallikene oli hoopis teistmasti tegelane, tema oli mehele hingekosutuseks, sai tugevat õlga pakkuda ja ise haprale õlakesele toetuda.
Kui armukesele iial lihtsalt niisama midagi ei kingitud, siis kallike sai alatihti lilli, kulda-karda ja Mart oli kord koguni La Perla rinnahoidjate riiuli ees higistanud ja lõpuks kenalt müüjatarilt veel nõugi küsinud. Niisiis, armuke võis mehel olla, kallike pidi olema. Kallike oli nagu traditsiooniline geisha — ühtaegu kena, tark, lõbus, asjalik, vajadusel alati olemas ja ….kallis. Igas mõttes kallis.
See oli auasi, kui mehel oli kallim.
Niipalju siis teooriast. Egas Mart niiväga nüüd teooriale kah rõhku ei pannud. Lihtsalt hea oli olla just nüüd, tundes usaldavat peakest toetumas enda õlale, hingates sisse naise vaevuhoomatavat parfüümi (-Peaks midagi äkilisemat ostma-, mõtles mees) ja hingates ühises rütmis sammuda rahuolevalt-rahuldatult tagasi kaldakõrgendikul ootava auto poole.
-See siis ongi romantika-, mõtles mees, signapuldi tõrkuvat nuppu muljudes.
-Kas kana või kalkun?-, mõtles naine, eesseisvat vältimatut Selveris-käiku õõvates.
Hakkas hämarduma.
______________________________
Delfi Naistekas peab sel aastal (2009) oma 10. sünnipäeva ja sellega seoses teeme kingitusi kõigile meie lugejatele: otsime arhiivitolmu alt üles kõik lood, mis ka täna naistele huvi võiks pakkuda. Kõik teemad, millest naised endiselt räägivad.
Naistekas — Delfi Naisteleht
esimene naistele mõeldud veebileht
alates aastast 1999
