Uni tundus nii tõeline, et Okasroosike avas silmad... ja nagu 100 korda ennegi, nägi ta vaid vana tuttavat valget lage. Huuled olid korpas ja kuivanud ja kõikjal valitses haudvaikus. Nüüd sai Okasroosikesele küllalt. Näha veel kord und print-sist ja tema imelisest suudlusest tegi meele päris okkaliseks. Ja Okasroosike tegi aseme ära ning läks laia maailma printsi ja suudlust otsima.
Teekond ei olnud kergete killast kuid Okasroosike ei kavatsenudki tagasi pöör-duda. Okasroosikesel oli kaks abimeest: USK ja LOOTUS ARMASTUSELE. Mi-da lõputumaks venis tee seda enam lakkas ta uskumast. Jäi ainult üks - LOOTUS. Kõik printsid, keda ta kohtas magasid oma lossides suud ammuli ja näisid nii nõrgukeste ja väetitena, et Okasroosikesel ei olnud tahtmist neid suud-lusega üles äratada. Ja okas Okasroosikese hinges aina kasvas ja kasvas. Ja siis jõudis ta maailma äärele ning teekond sai otsa. Okasroosike vaatas maailma äärelt alla ja seal oli sügavik. Sügavik vaatas teda oma peibutavate silmadega ja sosistas :”Tule minu juurde!.”
Okasroosike võttis kleidisaba näpu vahele ja hüp-pas, sest kaotada ei olnud midagi, vaid norskavad printsid ja neist ei olnud Okas-roosikesel kahju.
Oma suureks imestuseks, kui Okasroosike julges silmad avada, uppusid need kahte väga sügavatesse silmadesse, mis olid nii lähedal, et sulasid üheks. Ja keegi hoidis teda süles. “Väikesed tüdrukud ei tohi olla nii ääretult kurvad,“ ütles see keegi, kel olid väga sügavad silmad.
“Mis sinu nimi on?” küsis Okasroosike ja tal oli veidi piinlik oma äsjase lapsiku käitumise pärast aga ta tundis, et LOOTUS hakkab tulema tagasi.
“Minu nimi on Sügavik,” vastas see keegi, kes hoidis teda süles ja vaatas Okas-roosikest ainiti oma sügavate silmadega.
Sügavik, mõtles Okasroosike, kõlab hoopis teisiti kui Pealiskaudsus ( see oli üks printsidest, keda ta oli oma teekonnal kohanud) nimi pikk ja lohisev nagu prints isegi.
“Sügavik,” kordas Okasroosike tasa ja tundis, et vist punastas ning miskipärast ei julgenud ta enam nii väga sügavale sügavikulistesse silmadesse vaadata. USK ARMASTUSSE hiilis vaikselt ligi ja istus Okasroosikese ja Sügaviku vahele. Okasroosike ei julgenud hingatagi, kartes, et USK ARMASTUSSE ehmub ja jookseb minema. Siis võttis Okasroosike südame rindu ja otsustas vaadata Sü-gavikule otse silma ja võib olla veel küsidagi midagi, sest ta on ju julge tüdruk, hüpanud maailma äärelt alla ja puha...Aga Okasroosike ehmus .. ta nägi Sügavi-ku silmades ennast !! Ta nägi ennast läbi Sügaviku silmade ja Okasroosike ei meeldinud endale!!!! Ta oleks nii väga tahtnud meeldida Sügavikule aga ta oli lihtsalt üks väike ahne tüdruk, kes otsis printsi ja suudlust. Ja see oligi kogu tema imetilluke maailm!!!!
Okasroosike läks üleni higiseks ja süda kloppis kurgus. Mõelda vaid kui Sügavik laseb mu lahti ja maailma äär on täis hüppevalmis kurbi väikeseid tüdrukuid, kes on otsinud printsi ja suudlust. Ja kõik need kurvad väikesed tüdrukud meeldivad Sügavikule rohkem kui tema, tühine Okasroosike. Ja Okasroosike ei tahtnudki enam suudlust, mis teda üles ärataks, enam kui suudlust, tahtis ta Sügavikku. See oli üks suur egoistlik soov. Ta tahtis, et maailmal ei olekski äärt, et maailm oleks ääretu ja Okasroosikest ja Sügavikku ei leitaks kunagi üles ja nad saaksid olla kahekesi kaua - kaua igavesti.
“Jälle sa muretsed,” ütles Sügavik. “Mida ma pean tegema, sa väike tüdruk!,” Sügaviku hääl oli heitunud.
“Sa peaksid ära kaotama maailma ääre, suudad sa seda ? “ sosistas Okasroo-sike.
Ja siis.. jah siis see juhtus. Siis tundus maailm nii ääretu ja nemad olid ainult ka-hekesi. Kõik väikesed tüdrukud mõistsid, et Sügavik kuulub ainult Okasroosike-sele, sest Sügavik suudles Okasroosikest ja rohkem ei olnud vajagi, et okas sü-damest kaoks.
Okasroosikesel käis pea kergelt ringi ning avades silmad... nägi, ta nägi vaid vana tuttavat valget lage. Teda haaras äkki see ammune õudne tunne. Okasroo-sike pööras aeglaselt pilgu laelt ja nägi midagi väga kallist. Ta kohtas enda kõrval Sügaviku sügavikulisi silmi, mis hüüdsid:” Jälle sa muretsed!”
Okasroosike sulges aeglaselt silmad, lubades endale, et kui see kõik oligi vaid uni, ei ava ta oma silmi kunagi, ainult siis kui Sügavik ta üles äratab.
- “Oled sa kusagil mu hambaharja näinud...!?”
Epiloog
Okasroosikese Lugu sai kirja pandud mitu aastat tagasi ja jäi sahtlisse ootama oma õiget aega.
2002 aasta oktoobris võttis Okasroosikese loo autor südame rindu ja istus len-nukile, et lõpuks ometi kohata oma Sügavikku. Kui lennuk F- di tohutule lennuväl-jale maandus, võttis Okasroosikese loo autor kohvrisangast kõvasti kinni. Risk oli küll olemas aga sisetunne oli kindlam.
Ja seal ta seisis. Tema ise -Sügavik.
Hetk hiljem läbi öise F maa sõites pööras Sügavik oma Okasroosikese näo ron-giakna poole, kust peegeldus siiani vaid illusioonina tundunud tõde. Nad olid vii-maks kahekesi. Päriselt. Koos. Ja alata võis nende Lugu. Mis kõige tähtsam – nad olid teineteist ära tundnud juba ammu enne kohtumist.
See kõik annab mulle kindlust, usku ja lootust soovida kõigile: otsige ja leidke teineteist!
