Vaatan ringi ja otsin palavikuliselt pidepunkti. Kapp, televiisor, kardin... Läbi pea jooksevad ludinal märksõnad . Kurat! Kõik on nii sinine ja maitsetult euro. Täna vihastab see mind eriti.
Minu kõrval lebab ilus inimene. Iga teine päev oleksin ma sellest rõõmsamaks muutunud, sest hommik ilusa inimese kõrval kuulutab ilusat päeva.
Keegi oli mulle kord selgitanud, mis tähtsus on aeglasel, mõnusal ärkamisel. Ma peaaegu uskusin teda. Tänaseni.
Olen harjunud oma mõtteid apelsinideks ja ploomideks nimetama. Oranzhid - head. Tumelillad - halvad. Mu peas on ploomisõda. Tahaksin seda kõike endale seletada, põhjendada, aru saada, halvustada, naeruvääristada, võita, üle olla, kisendada. Nutta. Veel kord ja teadlikult, nutta nii, et saast ja valu minu seest kaoksid.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks, öeldakse. Aga mingil moel on see mind ometi tapnud: minu lootuse. Selle najal inimene ju püsti püsibki. Lootes headusele, armastusele, õnnele, rahale - millele iganes.
Vaatan enda kõrval magavat inimest. Ta liigutab kuidagi rahutult. Kas ta magab alati nii? Või ainult täna? Ma ei tea. Võib-olla tunneb sisimas, et sissetungija on endaga valu kaasa toonud. Võib-olla näeb ta unes inimest, kes teda kunagi muutis.
Kas ka mina hakkan nüüd unedes rahutult hingama ja liigutama. Või hoopis rääkima? Ehk räägin ära kõik, mida ma praegu endasse jätta kavatsen. Et oma valu korralikult valutada, seedida, läbi mäletseda.
Ma ei ole alati hea, aga ma olen end alati õigustada osanud. Mina, maailmavalitseja. Vähemasti olen ma oma väikest maailma ohjes hoidnud. Kuningas Saalomon? Seniks siis. Kõik mu maailmaks kokku sätitud molekulid on kaootilis-korrapäraselt liikunud. Miks see üks nüüd siis mässama hakkas? Võib-olla ei olnud ta Saalomoniga rahul. Märkas eemalt teist väikest maailma, ilusamat, targemat ja õiglasemat Saalomonitari. Ning lihtsalt rabeles välja. Päevapealt. Ja minu hoolikalt laotud korrapäratu süsteem varises kokku.
Inimene mu kõrval hakkab rahulikumalt hingama. Huvitav, mida ta unes näeb?
Tõusen vaikselt ja aeglaselt püsti. Püüan pead mitte pöörata. Kuid siis meenub mulle, et ma ei joonud eile. Iiveldus ei ole joomisest. Ma olen alasti. Rebisin öösel seljast kõik, mis olid minu ahastuse ja hävingu tunnistajaiks. Aga ka see ei kergendanud mu koormat.
Voodi ees on veepudel ja telefon. Kas ma tõesti lootsin, et Molekul helistab? Oo-jaa. Sel hetkel siis Lootus tapetigi. Jõhkralt. Suudan peaaegu ette kujutada, kuidas verd ja kehaosi lendas.
Huvitav, millised võisid olla Lootuse kehaosad. Kas nagu minul? Või nagu Molekulil? Lootus suutis teise kuju võtta. Päevade ja tunnete järgi. Mõnikord ta isegi helendas minu seest välja ja tegi mu ilusamaks. Hakkan mõttes ploome loendama. Arvud muutuvad kiiresti aastateks, päevadeks, tundideks, minutiteks, sekunditeks, imeüürikesteks viivudeks. Molekuliga koos veedetud aeg.
Lükkan ploomid sügavaima ajusopi poole teele. Recycle bin. Ploomimoosipott. Hiilin vannituppa. Siin avastangi oma uue tooni - kaotusevalu. Minu uus image. Võiksin värvidele uued nimed anda: kollane … punane … sinine - päike…. armastus… meri!
Vaatan hoolikalt peeglisse. Vannituba peegeldab haigla steriilsust. Ma tunnen oma seljal külma hingust: "Molekul on läinud. Sa oled sama tühi kui see ruum."
Sama vastik ja hele. Kaotusvalu värvi.
Tõmban oma murerasked riided selga. Kannan nii oma risti Kolgatale. Üksi, sest keegi teine, tunnistaja, ajaks praegu ainult närvi. Riided täidavad kogu ruumi, õhku ei ole. Ma ei oska veel mures hingata. Mis kuradi lõpused ma selleks pean kasvatama, ei tea!? Või on selleks olemas vastav ploom?
Suundun kööki. Iiveldus hakkab mu sees kõva häält tegema. Sirutan juba käe noa poole, et Iiveldusele ots peale teha. Aga siis meenub, et see on ju osa minu säilinud kuningriigist. Nojah. Las ta siis olla. Ma tapan ta muul moel. Kavalamalt.
Tagurdan kiiresti köögist välja ja alustan pikka spurti välisukse poole. Siuh ja siuh. Nagu kilpkonn. Hiilin nagu varas uksest välja ja kraban võtmed kaasa. Võibolla kunagi suudan siin magada.
Õues. Suur võit. Väike maailm asub suurega ebaausasse võitlusse ja kavatseb selle maatasa teha.
Sean oma sammud ühe väikese inimesehakatise järgi. Väikemehe omad on kuidagi uurivad ja saamatud. Tema ümber on mingi hoomatav tühi ruum. Apelsinide jaoks? Ruum, kuhu paigutada head ja puutumatud kogemused. Tema apelsinid.
Kui minu Südametunnistus oleks samuti surnud, astuksin selle maailma puhtale territooriumile ja varastaksin mõned oranzhid, mahlased viljad. Ploomid virutaksin Molekulile järele. Las tunneb, kuidas liga riietesse imbub. Aga ei, väikesel inimesel on see kõik nagunii ees.
Mina lähen ikkagi üksi. Kiirendan sammu. Paistma hakkab päästev kontor. Raiun vaikselt haamrit peas: akrüül, factice..Molekul. Teen jällegi haagi. Paari meetri pärast on kontoriuks. Võtan hoogu ja panen täie auruga jooksu. Võidan vist kaotusvalu ees meetrise edumaa. Hüppan uksest sisse ja virutan selle tagantselja mürtsuga kinni. Vähemalt sel sekundil arvan, et olen esimene selles finishis.
