See on ju jama.

"Kas ta tõesti avas täna silmad?" küsis Laura-Lotta pliidi ees askeldades.

"Jah, ta avas," vastasin, "kuid esialgu on tema silmad veel väheütlevad. Pealegi toimub midagi kummalist tema aju verevarustuses. Ma olen selle üle mõelnud kogu tänase päeva jooksul, kuid ei suuda sellele veel ühest vastust anda. nii et praegu on sellest kõigest veel vara rääkida - las läheb paar nädalat mööda."

"Ja milline ta siis on?"


"Nagu iga teinegi vanahärra. Praegu on sellest veel vara pasundada. Õiged saavutused on alles ees. Loodus ei tee hüppeid. Kui inimene on olnud sada aastat külmutuskambris, siis on raske loota, et ta hakkab juba paari elatud päev pärast lõuga tõmbama."


Laura-Lotta naeris. Silmitsesin teda ja leidsin, et ta on imekaunis. Tema heledad juuksed olid tähendamissõna vastaselt palmikusse seotud. Ma olen alati imestanud, kuidas naised seda teevad. Juuksed on neil ju selja taga, kuidas nad siis suudavad oma juustest sõlmida midagi nii keerukat nagu palmik. Küllap on nende käed lihtsalt nii osavad.


Nii et ma haarasin tema köögisoojade õlgade ümbert kinni ja võtsin tal teise käega panni käest ära. "Täna teen mina sulle omletti," lubasin. "Sina istu rahulikult, puhka jalga. Viie minuti pärast on omlett valmis."

Laura-Lotta puhkes naerma, kuid istus siiski toolile ajalehti sirvima. "Singitükid ma hakkisin juba peeneks, võta sellest triibulisest kausist," õpetas ta. Laura-Lotta tõstis jala üle põlve, kohendas seelikut ja hakkas ühte ajaleheartiklit lugema.


Lõin kolm muna pannile ja hakkasin eneselegi ootamatult valjusti arutama: "Loodus ei tee hüppeid juba seepärast, et kui naine pole meest viis aastat armastanud, siis ta ei hakkagi armastama. Ka armastus toimub ju looduses ja..."


Naine tõstis pilgu: "Ei, kallis mees, siin sa küll eksid. Armastus ei toimu päriselt looduses vaid ka kultuuris, inimese teadvuse kõikides osades, kaasa arvatud agressiivsed tungid. Kui keegi kedagi ei armasta, ei tähenda see veel, et ta ei hakka kunagi armastama. Minu elus oli ju aeg, mil ma ei tahtnud sind nähagi. Ja hea, et oli, sest vaid külmast ükskõiksusest ei teki armastust. On loomulik, et inimesed tülitsevad, sest siis on neil teineteisele midagi öelda. Siis ei teki armastus tühjale kohale."


"Sul on õigus," ütlesin. Viivuks sugenes vaikus.


"Mida paganat nad küll lehes kirjutavad..." krabistas naine ajalehtedega. "Neli palli värisesid Richteri skaala järgi! Hmmm... kuidas seda mõista. Kas sina saad sellest midagi aru... Issand!"

Võpatasin ja pöördusin kiiresti naise poole. Pärast operatsiooni olid mul närvid täitsa läbi.

"Mis on?"

"Kas sa rasva panid?"

"Ei pannud. Tont võtku."

"No ütle nüüd... Sellest see hirmus kõrbehais. Ja mina veel mõtlesin, et naabri Olga pöeb jälle oma koera. Vaene koer."

"Hmm, koera... Kui õudne! Koera, tõepoolest..."


Armastajate vahel möödub õhtu kiiresti. Kõik õhtud mööduvad tulise rutuga. Munaroog vaevalt söödud, kui juba istutakse teineteise lähedal ja vaadatakse telerist läinud päeva kokkuvõtet. Ainult õnnetu armastaja aeg venib päratu aeglaselt nagu tigu. Surm ei taha ega taha saabuda. Pole midagi, mis piinad lõpetaks, sest armastuse aeg on juba läbi, elu aga, vastikult tühine vaimu närimine ja kirjatähtede koolutamine on alles ees. Eriti õnnetul juhul kestis tõeline armastuse aeg vaid minuteid.


Siis minnakse surma otsima ning veendutakse ikka ja jälle oma armastuse ülevuses ja surma formaalsuses. "Ja nüüd, kallid televaatajad, läinud päeva tähtsündmuste juurde. Siin, viiendas kinnises haiglas lamab patsient nimega F.D.M.E.A.J. Waltersloot.


Ta on sada kuuskümmend aastat vana, neist täpselt sada on ta veetnud haigla surnukuuris külmutatud olekus. Ülemöödunud ööpäeva jooksul opereeris tuntud sisehaigustearst dr Carl Equatorius tema eesnäärmevähki, siirdas talle uue südame ja neerud ning asendas enamuse tema ainevahetus- ja immuunsussüsteemist. Vereanalüüsid ei näita enam vähirakke. Vanamehe veri sarnaneb terve, kuid vitamiinipuuduses vana inimese verele. Enamuse oma ajast veedab vanahärra magades, ei kontakteeru. Siiski annavad spetsialistid lootust, et..."


Seda vaadates-kuulates olin mina magama jäänud. Mul oli kõrini üheainsa teema pidevast leierdamisest. Mu noor naine müksis mind, kuid mina tundsin seda vaevu-vaevu. Siis puges ta minu käe alt välja ja läks kuhugi, ilmselt voodit tegema. Nägin läbi suletud laugude, kuidas tema väheldane siluett lahkus elutoa telerisinisest areaalist. Ma pean sellest roidumusest välja rabelema, mõtlesin läbi une. Saade lõpeb ka varsti otsa. Sohval külitada on küll mõnus, kuid voodis naise kõrval palju mõnusam. Seal on minu nõrgem astja, ma pean minema.


"... Siiski loodetakse haiglast põgenenud Waltersloot peatselt üles leida," teatas teler ükskõikselt. Ah, jälle see Waltersloot, Waltersloot - justkui kedagi teist enam maailmas ei olekski, pahandasin hajameelselt. Ja iseteadvalt haigutades klõpsutasin ma teleri kinni.


Suundusin pimeda magamistoa poole. Küllap on minu abikaasa juba voodis, mõtlesin. Küllap ta ootab mind kannatamatult, arutlesin. Kuid midagi tundus olevat korrast ära. Magamistoa poolt hoovas külma hingust.

Astusin pimedasse magamistuppa. Seal oli lausa põletavalt külm nagu Walterslooti jääkambris. Sõrmele, mida ma panin lüliti külge, jäi jääkülma härmatist. Vajutasin lülitile. Valgus süttis momentaalselt. Veendusin, et põhiliselt oli tuba endine. Voodi oli tehtud, tekk korralikult sirgeks tõmmatud. Rõduuks oli irvakil, kuid pragu oli õige väike.


Voodil lamas Laura-Lotta, käed-jalad laiali.


Selles poosis olin ma teda juba kord näinud. Siis oli tal pikk valge öösärk seljas, ta libistas oma siidiseid käsi edasi-tagasi mööda tekki ja küsis minult, kas ta pole mitte sureva luige moodi. Mina muidugi neelatasin kolm-neli korda, sest mu kurk kuivas. Kogelesin mingi vastuse. Minu süda kloppis tol korral, nagu oleks viimnepäev. Laura-Lotta pahvatas pööraselt naerma ning me hakkasime sureva luige tiibu otsima ning mõistatama, miks luiged surevad. Laura-Lotta pakkus väsimuse ideed: ta arvas, et luikedel on raske lõunamaale lennata. Mina ei pakkunud enam midagi, mul oli "sureva luigega" juba liiga palju tegemist.


Nüüd oli Laura-Lotta keha otsatult alasti.

Tema käed olid krampunud suleteki sisemusse, just nagu jääks sureval luigel sulgedest puudu. Pikk peenike sõrm abielusõrmusega oli teiste sõrmede ühtlasest reast pisut eemal, osutamas kuhugi väljapoole. Sõrmuse ümber eretas punakas ring. Tema saledad sääred olid kistud nii laiali kui vähegi andis. Naise kogu keha kattis pärlendav kiht, väga loomulik selles kangestavas külmas.


Laura-Lotta lamas keskelt lõhki käristatud öösärgil. Kujutlesin, kuidas tema keha selle liigutuse juures oli rappunud, kuidas ta lõpuks oli oma riietest välja kukkunud nagu laps emaihust. Kuid see polnud vägistamine. Rindade ja häbeme seisund ei viidanud vägistamisele, minu arstipilk fikseeris selle kohe. Püüdsin naist kätega toetada. Teda puudutades oli mul tunne, nagu paneksin ma käed vastu härmatanud puitu või vedela lämmastikuga üle tõmmatud suurt soolatüügast - naine oli raudkülm. Ta oli täpselt külmutuskambrist äsja välja võetud laiba moodi.


Toetasin teda parema käega ning püüdsin talle otsa vaadata. Tema pea kukkus ebaloomuliku lõtvusega tagasi. Kael oli välja venitatud ning kaetud suurte tumelillade plekkidega. Seda oli ebaloomuliku jõuga kokku pigistatud. Ilmselt oli naise kõris katkenud kõik, mida katkestada andis. Minu professionaalsus andis mulle märku, et see elu on jäädavalt läinud. Seda ei taasta enam ükski aparatuur.


Kõige tähtsam elu minu elus.


Pole vist mõtet peatuda sellel, kuidas ma taskurätikuga oma armastatu kehalt tardunud verd nühkisin, kuidas ma talle keele suhu tagasi lükkasin. Tahtsin näha ainult ta silmi härmas kulmude all.


Need olid tüüpilised laiba silmad. Neis oli õudu. Ja võimetust saatusega toime tulla. Ma ei tea, kas koletis oli tulnud tagant või eest ja mida ta üldse minu naisega tegi. Kas õrn Laura-Lotta pidas sekunditki vastu sporditarvete füüreri raudkäppade vahel? Tõenäoliselt oli ta vaid paar korda tõmmelnud. Kas surm saabus infarkti või kägistamise tagajärjel, seda otsustab lahkamine. Juba kujutlesin ma iseennast selle protseduuri juures.


Kõik see, mida ma praegu tajun, on unes, mõtlesin. Küllap ma olen ikka alles teleri ees tukkumas ning mu kummaline kujutelm seostab vägivaldselt Walterslooti ja minu naise isikud. Küllap on kallis Laura-Lottake ikka veel voodis ja ootab mind, et siis minu kaissu pugeda ja mulle mõni hell saladus kõrva sosistada. Ma olen ennast lihtsalt üle pingutanud ja näen vaimusilmas totrusi. Pean ennast viivitamatult välja puhkama.


Aga kuidas unenägu lõpetada? Kuidas üldse lõpetatakse unenägusid? Keegi äratab üles. Keerad teise külje ja unenägu muutub ilusamaks. Küllap on see lihtsalt erootiline unenägu, mõtlesin. Meesterahval juhtub ikka selliseid. On enesestmõistetav, et kõigi muude unenägude kõrval eksisteerivad ka erootilised. Erootika seostub armastatuga. Minu ees lamab vaieldamatult väljakutsuvas poosis seksikas naine. Minu oma naine. Ma ei uskunud siiamaani, et minu. Mõtlesin, et ka laulatus toimus unes. Võib-olla oleme kõik ühe superisiku unenäotegelased, superisik omakorda on tegelane veel tähtsama isiku unenäos ja nii lõputult edasi. Nõnda on kõik vaid väljamõeldis.


Ma pidin enda Laura-Lottat suudlema.

Panin suu punakale armile tema lõuapäral, mis pärines tema lapsepõlvest ja mida ta oskas juustega varjata. Mu ülemine huul jäi hetkeks jääkülmale pinnale kinni ja tuli raksatusega lahti. Oli kohutavalt külm. Naise juuksed rippusid ükskõikselt üle mu külmast kange käe.


Mäletan, kui kerge oli elus Laura-Lotta. Armastus teeb kõik naised kergeks nagu inglid. Ent tema laipa hoides väsisid mu käed iga hetkega üha enam. Tundsin, et peagi olen ma täiesti jõuetu selle määratu raskuse all ning vajun lõplikult kokku. Seepärast lasin ma langeda hoopis Laura-Lottal, kes tardus uuesti oma jäiselt tasakaalukasse luigepoosi.


Minu sisemus täitus pehme voogava valgusega ning mahe naisehääl teatas:

"... Siiski loodetakse haiglast põgenenud Waltersloot peatselt üles leida."


Nüüd teadsin ma kohutavat tegelikkust. Koletis oli naise läbi mulle kätte maksnud. Ta ei hävitanud mitte mind, elajalikum oli hävitada kõige kallim minu elus.

Minu surm olnuks üürike: sekund piina ja igavene rahu.

Laura-Lotta hukkamine oli aga tõeline kättemaks: paar minutit täiesti mõistetamatut ning aastakümneid pöördumatut, unustamatut, hävimatut julma mõistusevastast piina, mis degradeerib isiksust eksistentsi mõttetuse pideva tõestamisega.

See on selgus, mille küüsis ei saa enam rahu, sest see põletab minu sureliku hinge. Ei saa elada teadmisega, et täiuslikult naiselik olend, kelle südame sa olid raskustega võitnud, litsuti sinust kümme meetrit eemal surnuks. Ei ole võimalik olla inimene ning samas aastakümneid teada, et sa magasid rahulikult ajal, mil sinu kaitsetu naine väänles surmaeelses agoonias sinu enda loodud monstrumi mammutiraskuse all.

Niisiis: naine oli täiuslik, meie armastus oli täiuslik, selle lõpp oli täiuslik ja selle lõpetaja kättemaks oli täiuslik. Finita la commedia.


Ma karjusin nagu mu kõri võttis. Kuid ma ei palunud abi. Selles loomalikus, artikuleerimata häälitsuses oli isase ürgset kurbust ja kättemaksuiha. Aastatuhandeid on seda kuuldud Maa põhjatutes laantes, seda kuuldes on pidanud värisema hiiglaslikud ürgimetajad, kes tundsid inimhäältes noolte ja odade valu. See on muutnud teiseks meie igavesti ärkava maailma.


Tundsin igas enda liikmes ja lihases karu jõudu ja mao nõtkust. Tundsin kotka küüsi ja kulli kavalust. Eeldatavasti kisun ma selle elaja lõhki, ma riputan ta soolikaidpidi üles.

Ma piinan teda, kuni ta keel ei kuula enam sõna. Ma ei puhka enne, kui mu eesmärk pole teostunud. Minu surm ja mädanemine võivad oodata, sest elus on mul veel maksmata viimne lõpparve.

Pärast seda näen ma uuesti Laura-Lottat ja siis tuleb õndsuse igavene riik. Ta on siis igavesti noor ja ilus ning me ei lahku teineteisest iialgi. Selleks on vaja lihtsalt kätte maksta, surnuks piinata koomas vanamees, kelle hüsteeriakrampi oli jäänud minu kõige kallima vaid veerand tundi tagasi rahulikult hinganud kõri.

Hüppasin kergelt üle rõdurinnatise. Minu ees vilksatas lai lumine lagendik ja mustav taevas. Lörtsi paiskus laiali. Siitkaudu oli Waltersloot läinud.

Märkasin sulalumel tema jälgi. Nende suurus ja sammu pikkus jahmatas mind. Jälgi, mida kunagi olin tahtnud suudelda, mahtus Walterslooti omadesse kolm või isegi neli. Koletise jälg kordus iga pooleteist meetri järel. Kummaline - veel haiglas oli tema jälg täiesti normaalne, isegi väikesevõitu. Kunas see paisuda jõudis? Kas Waltersloot oli omandanud uued mõõtmed?


Mind see kõik ei huvita. Ei saagi huvitada. Ma kas maksan kätte või hukkun, kolmandat võimalust ei ole. Tõenäoliselt tahan ma surra nii või teisiti, sest inimkond ei oska veel elustada kägistatud kaunitari. Enam ei aita ka armastus. Sellesse uskumiseks on jäänud vaid üks võimalus: uskuda uude, paremasse maailma, mis tuleb pärast surma.


Ja paljakäsi, vaid kuue väel tormasin ma hiiglase jälgi mööda edasi, taamal mustendava padriku suunas. Ma igatsesin rinda pista tolle monstrumiga, millised ka polnud tema tegelikud mõõtmed. Valiku "kas Laura-Lotta või mitte kedagi" asemel oli elu andnud mulle dilemma "kas võit või surm". Ma olin armastaja ja pidin enda ülesannet hästi täitma, armastust korralikult teenima. Minu naise püha mälestus lausa kisendas selle järele. Kahju oli vaid sellest, et Laura-Lotta kohta ei saanud öelda seda, mida öeldakse traagilistes armastusromaanides: tema keha oli alles soe, mälestus ei jõudnud veel teoks saada.


Koletise jälgi mööda läbi talvepimeduse sööstes tundsid mu käed vajadust lüüa, kägistada, väänata - vastandina hiljutisele paitamis- ja suudlemissoovile. Valmistusin mõttes hetkeks, mil näen süngete puude vahel jälitatava võigast kogu.


Gigantsete jalgade jäljerida kulges halastamatult edasi. Sealt oli läinud teel olev tegelane, kes teab, et ta jõuab mingisse sihtpunkti. Olendina võõrast ajast ei saanud ta oma esimese peatuse nime teada. Tema vaid läks, sest oli teinud midagi sellist, mida inimkond taunib ja mille eest saab karistada.


Monstrum ei soovinud saada teenitud karistust, võib-olla ta kartis seda. Jah, küllap kartis, vastasel korral oleks ta jäänud seisma ja kuulatanud, mida on mul talle öelda. Kuid mul polnud midagi öelda. Tõenäoliselt poleks ma temaga kohtumise korral kulutanud ühtegi sõna.


Mets oli väga vaikne. Kuu tuli pilve tagant välja. Puhus jahe sulailma tuul ja tõi pisarad silmadesse. Kuuskede okstelt kukkusid mütsatades lumerullid ja lörtsimügarad.


Selja taga plinkisid linna kollased tuled. Pöörasel rutul mööda kihutavad ja üksteise järel selja taha jäävad puud loopisid mind lumega.


Nii et mu selja taga oli siis valgus. See oli Jäänaise valgus. Mu eluraamatusse ei jäänud enam ühtegi lehekülge, kus Jäänaine võiks elada. Kõik oli julmalt välja rebitud. Ja ometi olen minagi veel teel, ma võin isegi uuesti armuda. Kui kiiresti muutub kalli vere pühadus ja puhtus kalmu rehitsetud puhtuseks!


Siiski ma tundsin, et pean kohe pärast vastase tapmist puudutama tema käsi. Võib-olla on nendel ikka veel minu naise viimne ohe. Niikaua, kuni kättemaks pole teostunud, oleks naine justkui veel suremas. Parem Surev Luik kui surnud.


Minu Surev Luik aga oli surnud mu enese embusesse. Ma olin omaenese kätega valmistanud talle verdtarretava lõpu. Ma olin hoidnud käes hapnikuballooni ja toitelahuseanumat armastatu surmaga.


Kui ma enda naise mõrtsukat jälitasin ja selle lõpuks tapsin, kas te mõistsite, kes on armastatu? Kui ma seda elajat lõpuks nägin, siis suutsin ma kahetseda vaid üht: miks ei vaadanud ma kauem jumalikku iluinglit, kui ta elas? Elas naise kujul? Miks ei salvestanud ma tema häält? Miks on temast nii vähe ülesvõtteid? Miks ei viibinud ükski imekaunis hetk, vaid sööstis kõigi unistuste absoluutse finaali poole?


Ma olen Walterslooti vastiku rasvase käpa isiklikult maha surunud ja see näitab minu biitsepsi sitkust ning vastupidavust, samuti minu sihikindlust ja eesmärgipärasust. Ma lihtsalt astusin Walterslootile jalaga pähe ja surusin, kuni järele jäi vaid märg plekk. Mina olen seda kõike teinud, sest mina olin temast tugevam, liikusin jälgi mööda eesmärgi poole ja panin selle mehe paika.


Ma tõin järgmisel päeval kangi ja labida, kaevasin külmunud märtsimulda augu ja viskasin "sporditarvete kaupluse juhataja" sinna sisse. Siis ladusin külmunud pinnase paika tagasi. Värskest hauast ei jäänud järele ühtegi tähist.


Mul ei lubatud Laura-Lottat lahata ja ega ma tahtnud ka. Laura-Lotta siiski polnud surnuks ehmatatud, ta oli surnuks kägistatud. Laiba külmumise mehhanismi ei osatud seletada.


Nädal aega pärast naise matuseid tulin uuesti tööle ja jätkasin vaevaliselt oma arstipraksist. Laipadega ei tegelnud ega tegele ma enam iialgi. See on mulle vastumeelne.


Enam ma ei abiellu mitte kunagi. Ma ei taha enam ühtegi naist. See segaks minu mälestusi. Ainus, mida ma tõeliselt tahan, on elada. Ma elan iseenda pärast - mulle meeldivad ihuliikmed, mille abil on tapetud suurim mõrtsukas. Ma ei mõtle surmale, kuid hetkel, mil see tuleb, olen ma õnnelik, sest ma saan Laura-Lotta juurde. Kindlasti saan, ma usun seda. Kõik, mida ma tean inimese kehast ja hingest, räägib sellele vastu. Kuid too, kes usub ilu, usub ka surematust.


Mida olin ma Walterslootile teinud, et ta mind nii karistas ? Äratasin ta ellu? Kas elu on siis tõesti nii jube? Kas see ei tasu üldse elamist?


Kui me olime Laura-Lottaga kahekesi voodis, tõmbas ta end minu kaissu kerra, surus näo mu juustesse ja sosistas mulle kõrva oma koolipõlve õnnetu armastuse loo. Neil hetkil tundsin, et ma tahan elada tuhat aastat. Ent kui Laura-Lotta minult nuttes küsis, mida ma temast tahan ja kas ei mõtle ma talle mingeid ootamatusi valmistada, ei tahtnud ma enam elada. Teadsin küll, et tõeline mees läheb teise juurde, kui talle selge ei öeldakse ja leiab seal automaatselt oma õnne. Sellise loogika järgi kannatab tõelist valu vaid naine - inimolend, kes saab kasvatusest ja koolist kaasa põhimõtte: last ilmale tuues saab sul väga valus olema, kuid sinu pühaks ülesandeks on oma valudest üle olla. Minu Laura-Lotta tahtis omale last, kuid ta ei jõudnud oma mõtet teostada. Ehkki laps jäi mul nägemata, on mu silmad siiski näinud suuremat ilu kui ükski inimolend suudab ette kujutada. Kõik, kes mulle selles lühikeses elus otsa vaatavad, teadku, mida ma olen näinud.


Ilusaid liblikaid võib näha vaid päikesetõusust loojanguni. Öö saabudes tahavad nad pugeda Kuu kaissu ja ja lennata kaugele, sinna, kus pole enam ühtegi armastavat hinge. Kuid mida kõrgemaks muutub nende lend, seda halastamatum on tuul, seda külmem ja veripunasem Veenus, naiselikku ilu kaitsev planeet. Väeti liblikas ei suuda kanda kuklal universumit, ta peab hukkuma.


Väärikalt sulgeb ta oma sametised taevamustad tiivad, libiseb läbi Kuu peene valguskiire ning kaob lõpmatusse. Ja kui kõigist ta sõpradestki on jäänud vaid peotäis tolmu, saab lõpmatusest unustus.