Jooga teeb õnnelikuks
Aili Jõeleht oli joogaga tegelenud kolm aastat, kui mõistis, et sellest ei loobu ta enam iial. Nüüdseks on ta 13 aastat Sivananda joogaga tegelenud ja üheksa aasta jooksul õpetanud paljusid inimesi saavutama kooskõla keha ja hinge vahel. Endas on ta leidnud tasakaalu ja kindluse, mis lubab kõhklemata öelda: ma olen õnnelik inimene.
Ühel hommikul oli Aili televiisorist joogatundi näinud, ja kui ta mõne aja pärast raadiomajja tööle minnes sellesama teles nähtud õpetaja treeningute kuulutust nägi, teadis ta kohe, et see ongi see, mida ta otsib. Kolme aastaga tuli mõistmine, et nüüd on tema elus midagi, mida mitte keegi mitte kunagi enam võtta ei saa. “Tean sellest ajast peale, et nüüd tegelen joogaga surmani,” sõnab Aili. Põlv ei valutanud enam, peavaludki olid kadunud. Asemele sugenes kindlus ja rahu. Aili otsustas enam mitte kunagi haige olla — ja pole olnudki.
Jooga õpetab teadvustama
“Jooga tuleb inimese ellu siis, kui selleks vaimselt valmis ollakse,” ütleb Aili, kellel nüüd on omal juhatada seitse treeningut nädalas — seda põhitöö kõrvalt Eesti Raadio helirežissöörina. “Jooga kujuneb elustiiliks.” Jooga on nii Ailile kui ka tema paljudele õpilastele andnud hea enesetunde ja õnneliku olemise, mille hoidmiseks on alati võimalik midagi ise ära teha.
Kuigi sageli kujutatakse joogit sageli ette kui ennast lootusetult sõlme keeranud meest või kuskil koopas elavat, suurema osa ajast liikumatult istuvat (siis mediteerivat) erakut, on jooga-eluviisi juures Aili meelest kõige tähtsam teadvustamine. “Ma hingan kogu aeg kõhuga ja teadvustan pidevalt oma keha olekut,” kõneleb ta. “Jälgin, et keha oleks alati nii lõdvestunud, kui antud tegevus võimaldab, ja jälgin ka oma emotsioone. Ekstreemses olukorras on alati hea kohe tähelepanu hingamisele viia, pikalt välja hingata ja natuke hinge kinni hoida — liigsed emotsioonid lahtuvad hetkega.”
Siiski pole inimlikud emotsioonid Ailile kaugeltki võõrad. “Mul on kodus teismeline Jäär,” vastab ta muiates küsimusele, kas teda on võimalik endast välja viia. “No mis ma teen — panen suu kinni ja kõnnin lihtsalt minema. Ei taha öelda midagi, mida pärast kahetseksin. Hakkan kohe sügavalt hingama ja vaatan, kuidas emotsioonid lahtuvad nii, nagu sulab kevadine lumi.”
Jooga on Ailile andnud eelkõige enesekindlust. “Jah, selle kindluse ja rahu olen kindlasti saavutanud jooga abil,” sõnab ta. „Enne olin väga kärsitu ja vist loomu poolest koleerik. Varem ma ka ikka ootasin mingit abi või tuge väljastpoolt — abikaasalt näiteks, nagu sõnagi ütleb: “ABIkaasa”. Nüüd olen mõistnud, et loota saab ainult endale. Oluline on õppida ise ennast austama ja armastama, siis hakkavad ka teised sind märkama. Elasin enne nagu kassipoeg teadvustamata olekus, silmad kinni. Jooga on mind õpetanud hindama seda, mis mul on, tundma rõõmu sellest, mis on. Tähtis on kogu aeg nautida seda, mis parajasti käes on, mitte igatseda midagi, mida pole.”
Mehed saavad kõigist asjadest täpselt vastupidi aru kui naised, teab Aili, ja seda tuleb nendega suheldes alati arvestada. “Mehe väljavahetamisest, muide, ei ole mingit kasu, sest inimene saab muuta ja arendada ainult iseennast, aga mitte teisi inimesi, ja kui ennast ei muuda, siis korduvad samad probleemid ka uues suhtes.” Aili abielu on kestnud 32 aastat.
Jooga sobib tugevatele
Valdava enamiku Aili õpilastest moodustavad naised, ehkki algupäraselt oli jooga meeste pärusmaa. Aili ei näe siin vastuolu, sest tänapäeval kulub meelekontroll naisele vaat et rohkemgi ära kui mehele. “Mehele andestatakse enda üle kontrolli kaotamist kergemini,” arvab ta. “Kontrolli kaotanud naise juurest aga kõnnib mees lihtsalt minema.”
Teine hea põhjus naistele joogaga tegelemiseks on see, et jooga aitab püsida noorena, sest puhastab organismi. Naised on nii oma välimusest kui ka tervisest märksa rohkem huvitatud kui mehed. “Eesti mees ei väärtusta veel kahjuks oma tervist,” nendib Aili. Sellepärast ongi mehed joogatunnis suures vähemuses. Üldreegel on, et igast neljast joogatundidega alustanust jääb jooga juurde üks — ehk siis neljandik.
Joogaga tegelemine nõuab keskmisest rohkem enesedistsipliini, sedagi paistab naistel rohkem olevat kui meestel. “Muid ahvatlusi on ju nii palju: alates televiisori ees istumisest kuni igasuguste üritusteni. Selleks, et kaks korda nädalas trenni minna, on enesedistsipliini vaja.” Siiski pole kaugeltki tegemist enesepiitsutamise või enese armutu tagaajamisega. Aili rõhutab alati, et keegi ei tohi üle pingutada ning asendites võib püsida seni, kuni on veel mõnus.
Naeratagem, me tunneme end hästi!
Joogaõpetajatel on tihtilugu kalduvus asuda ka vaimse õpetaja kohale, nii mõnigi neist tegutseb ka ravitsejana. Aili räägib treeningutes küll sellest, mida ta on õppinud ja ise õigeks peab, aga ei ütle kunagi ette, mida keegi oma elu või tervisega peab tegema. “Igaüks teab ise, mis temale hea on,” kostab Aili. “Jooga aitab oma keha tunnetama õppida ja keha ise tunneb, mis on õige,” vastab ta sageli, kui tema käest uuritakse, mida peaks sööma või kui pikalt paastu pidama. Kuigi ise aastaid taimetoitlane ja aastas paar korda paastuja, ei soovita ta ei seda ega teist kellelegi, lastes igaühel endal jõuda selleni siis, kui aeg küps.
Konservatooriumiharidusega Aili tundides mängib alati muusika, kuigi Sivananda keskustes valitseb vaikus. See sai alguse vajadusest luua helibarjäär kaitseks kõrvalruumis toimuvat trenni saatva tümpsu eest. “Muusika loob harmoonilisi vibratsioone, mis aitab keskendumisele kaasa,” kõneleb Aili. “Aga kõige ilusam muusika on muidugi vaikus.” Ka joogalõdvestusse kuulub oma sisemise vaikuse kuulamine.
Eestis saab tegeleda kolme liiki joogaga, kui ebapuhtad ja miksitud stiilid välja arvata: pehme ehk hatha-joogaga, kundalini ja Sivananda joogaga. Aili on valinud viimase kui klassikalise, tasakaalustatud ja täiusliku. “Sivananda oli arst, ta tundis inimkeha väga hästi,” räägib Aili. “Ta valis tuhandete asanate seast välja kaksteist põhiasendit, mis töötavad läbi kõik lihased ja liigesed ning avaldavad head mõju elundite ja näärmete tegevusele. Igale venitusele järgneb alati venitus vastassuunas, igale pingutusele lõdvestus.” Aili on läbinud rahvusvahelised joogaõpetajate kursused ning on ennast täiendanud Londonis, Hispaanias ja Prantsusmaal.
Aili räägib sageli naeratusest. Ta soovitab harjutusi teha kerge naeratusega näol. Me ju tunneme ennast hästi, miks siis mitte seda ka välja näidata? “Aga tõsiasi on ka see, et kui me naeratame, siis sünteesib keha heaolutunnet tekitavaid ühendeid,” räägib ta, “ja me tunneme ennast kohe paremini.”
Jooga juurde jõutakse mitmesuguseid teid pidi. Aili on sellele teele juhatanud väga paljusid. Kes selle ühe neljandiku hulka kuulub, kes tunnis käima jääb, on endale leidnud midagi, millest elustiiliks saanuna enam nii kergesti loobuda taheta: meelerahu ja õnnetunde. Joogaga tegelevad inimesed naeratavad sageli — sest nad tunnevad ennast lihtsalt hästi.
