Magneesium kui mineraal osaleb praktiliselt kõikides kehas toimuvates keemilistes protsessides. Kuid selles artiklis peatume tema koostööl kaltsiumiga. Sest lugege kokku - kui tihti kuulete nõuandeid osteoporoosi, artriidi vältimiseks tarvitada kaltsiumirikkaid toitaineid ja kui sageli olete kuulnud soovitust sinna kõrvale või nende asemel ilmtingimata ka magneesiumrikkaid toitaineid lisada? Suhe on X: 0.

Ja ometi on üldtuntud tõsiasi, et magneesiumita võib kaltsium teha rohkem kahju kui kasu ning selle asemel, et aidata vältida artriiti, osteoporoosi, menstruatsioonivalusid ja lihaskrampe, neile hoopis hoogu anda.

Ca-Mg ainevahetuse tagamaad

Paljude meie probleemide, eriti vitamiinide ja mineraalide omastamise osas, algpõhjuseks on tasakaalustamatus toidu ja selles olevate toitainete omandamise vahel. Meie menüü on tänapäeval esivanemate omast palju erinev, ehkki meie keha on jäänud samaks.

Tuhandeid aastaid tagasi sõid meie esivanemad toitu, mis oli väga rikas magneesiumi ning vaene kaltsiumi poolest. Kuna kaltsiumi oli vähe ning vajadus selle eluliselt olulise mineraali järele oli suur, säilitas keha seda efektiivselt. Magneesiumi leidus rikkalikult aga nii pähklites, seemnetes, tera- ja köögiviljas, mis meie esivanemate toidulaual suurima osa hõivas, mistõttu ei olnud seda vaja talletada.

Ka tänapäeval talletavad meie kehad endiselt kaltsiumi, aga mitte magneesiumi! Ja seda hoolimata sellest, et tänapäeval sööme me märkimisväärselt rohkem piimatooteid (mis on kaltsiumirikkad) kui meie esivanemad. Teravili, mida meie sööme, ja mis vanasti oli magneesiumirikas, on aga rafineeritud, mis tähendab seda, et toitained on töötlemisprotsessis kaduma läinud. Ka mulla kvaliteet on halvenenud (kunstlikud väetised), peamiselt magneesiumi vastuaine kaaliumi suure sisalduse tõttu. Seepärast on tänapäeva inimese toidus vähem magneesiumi kui iial enne.

Kui kaltsium jõuab verre, siis stimuleerib see kaltsitoniini-nimelise hormooni (suurendab kaltsiumi kontsentratsiooni luudes ega lase pehmetel kudedel seda omandada) tootmist ja pärsib paratüroidhormooni ehk PTH (tõmbab kaltsiumi luudest välja ning talletab seda pehmetes kudedes) sekretsiooni. Nende protsesside oluliseks osaks on ka magneesium. Kui magneesiumi jääb vajaka, sellist keemilist tegevust ei toimu ja mistahes koguses me kaltsiumi ka ei tarbiks, luudesse see põsima ei jää ja olukorda ei paranda. Kaltsium magneesiumita lihtsalt ei omastu. Magneesium on mineraal, mis osaleb samuti kaltsitoniini ja PTH väljatöötamise juures aidates kehal kaltsiumi õigetes proportsioonides omandada ja säilitada. Liiga palju kaltsiumi üldises magneesiumipuuduses viib aga välja need vähesedki magneesiumivarud, mis luudes olemas on haarates muuhulgas kaasa ka juba talletunud kaltsiumi ning tekitades veelgi suurema vaakumi mõlema mineraali osas. Millised protsessid teis ka ei toimiks, ainult magneesium aitab sellest nõiaringist välja pääseda.

Erialaajakirjas "International Clinical Nutrition Review" kajastatud eksperimendis anti madala magneesiumisisaldusega toitu söövatele vabatahtlikele nii kaltsiumi kui D-vitamiini. Kõigil katsealustel esines magneesiumipuudus ja kuigi nad said piisavas koguses kaltsiumi, oli kõigil peale ühe ka kaltsiumivaegus. Kui neile manustati kaltsiumi veenisiseselt, tõusis kaltsiumitase veres, aga vaid veenisisese protseduuri ajal. Niipea kui kaltsiumi manustamine peatati, langes kaltsiumitase veres. Kui aga vabatahtlikele anti magneesiumi, kerkis nende vere magneesiumitase ning stabiliseerus kiiresti, paari päeva pärast kerkis ka kaltsiumitase, kuigi neile ei olnud täiendavalt kaltsiumi antud.

Haigused ja seisundid, kus magneesiumist on abi

Ennekõike luudega seotud probleemid – osteoporoos ja artriit.

Magneesiumi ignoreerimine ja ülepingutamine kaltsiumiga ei ole mitte ainult ebaefektiivne luustiku tugevdamisel, see võib ka probleemi süvendada. Magneesium on vajalik kaltsiumi viimiseks luukudedesse – magneesiumipuudusel ladestub liigne kaltsium pehmetes kudedes, tekitades hulgaliselt probleeme (kaltsigeerunud tükid pehmetes kudedes). Muuseas viimasele aitab kaasa ka kui tarvitada toidulisandeid, kus Mg ja Ca esinevad koos. Luude tervishoiu koha pealt peab neid kahte kindlasti ERALDI võtma. Mg – õhtul kõige viimase asjana enne magamajäämist ja Ca hommikul esimesena. Siis on magneesiumi foon organismis optimaalne kaltsiumi viimiseks juust luudesse, aga mitte sealt välja. Need, kes aga iga päev niigi piimatooteid tarbivad, võiksid kaltsiumi omastamise mõttes aeg-ajalt läbida lühikesed magneesiumikuurid. Kaltsiumi liigne ladestumine paneb kõhred luustuma ja viimased kaotavad vajaliku paindlikkuse. Lollikindel meetod, mis tõesti kaltsiumipuudusele viitab, on meeletu isu krohvi ja lubja järele. Muudel juhtudel lisakaltsiumi tarvitada ei tohiks, piisab kui magneesiumisisaldust organismis tõsta.

Süda

Nõukogudeaegse kiirabi kohta käis ringi jutt, et ükskõik mis puhul see välja kutsuti, oli arstide esimene ja ainuke reaktsioon – magneesiumi lahus verre. Justkui korralike ravimeid oleks kahju kulutada. Aga kas see oligi nii vale?

Näiteks südame tervishoiu seisukohalt on magneesium kriitilise tähtsusega. Ta on vajalik südamelihase normaalseks tööks ja reguleerib protsesse, mis panevad südame regulaarselt lööma. Kaltsium sunnib lihaseid kokku tõmbuma, magneesium aga laseb neil lõdvestuda (s.h. pärgarteril). Äge magneesiumipuudus võib põhjustada spasme, mis muutub katastroofiliseks, kui südant hapnikuga varustav arter ilma igasuguse hoiatuseta sulgub. Ja umbes 25 % infarktidest esineb puhta pärgarteriga inimestel – see tähendab seda, et arterid on vabad lubjast, mida tavaliselt peetakse infarkti põhjustajaks.

Kui magneesiumi defitsiit esineb pärgarterit ümbritsevates kudedes, võib tulemus olla äkksurm. Just kaltsiumi toime pärast määratakse pärgarteri haiguste sümptomitega inimestele sageli “kaltsiumikanali blokeerijad” – ravimid, mis aeglustavad kaltsiumi pääsemist rakkudesse. Aga rakud vajavad kaltsiumi. Õiges koguses ja õigel ajal! Rakud ei saa kaltsiumita normaalselt kokku tõmbuda. Kaltsiumikanali blokeerijate mõjul on arterid laiemad kui looduse poolt ettenähtud. Selliste ravimite tavaline kõrvalmõju on näiteks pööritus. Kaltsiumiblokeerijate asemel tuleks hoopis reguleerida magneesiumitaset, mille üks ülesandeid on lõõastamine!

Menstruatsioonikrambid

Kaltsiumirikka dieediga kaasnevad sageli menstruaalkrambid, eriti kui toiduga koos ei manustata piisavalt magneesiumi. On arste, kes soovitavad krampide vastu lisakaltsiumi. See meetod aitab valusid ajutiselt leevendada, magneesiumi mõju oleks aga pikaajaline.

Näiteks viitab paljudele naistele nii tuttav menstruatsioonieelne (stressiaegne) šokolaadivajadus ka magneesiumivajadusele. Kui teie toidusedel on üldiselt kaltsiumirikas, ei pruugi aga shokolaadis leiduv magneesium sellegipoolest leevendust tuua. Põhjustest rääkisime ülalpool Imendumata kaltsium viib koos endaga välja ka magneesiumi.. Seega saab valulikku menstruatsiooni kergendada tõstes organismi üldist magneesiumi taset vähemalt ühe korraliku magneesiumi kuuriga ning selle ajal ja ilmtingimata järel tooma oma toidulauale magneesiumirikkad toitained, millest räägime allpool.

Rasedus ja imetamine

On tavapärane, et olles nii palju kuulnud kaltsiumi tähtsusest luustumisprotsesside juures hakkavad paljud naised just nüüd kaltsiumirikastele toitainetele ja ka preparaatidele erilist tähelepanu pöörama. Samas kui tegelikult oleks vaja hoopis aidata juba niigi toidust saadaval kaltsiumil paremini omastuda ning samas leevendada ka lihaskrampe (ärasuremisi), mis õnnistatud seisundiga kaasnevad. Ning siin saaks abi hoopis magneesiumist.

Kust magneesiumi saab ja kui palju on vaja?

Moodne dieet on viimase 50 aasta jooksul oluliselt muutunud ja sugugi mitte paremuse suunas. Päris üheselt võib öelda, et igapäevasest toidust me piisavalt magneesiumi ei saa, küll aga vajaliku normi kaltsiumi.

Kõige magneesiumirikkamad toitained on pähklid (eriti mandlid), kooritud päevalilleseemned (päevane norm 100 g), arbuus, tsitruselised, spinat, porgand, sibul, mereannid, kaunvili (sealhulgas tofu). Magneesiumirikas on ka täisteravili, kuid kahjuks kaob see tänapäevase töötlemise käigus. Suurendades ülalmainitud toitainete hulka ärge unustage vähendamast magneesiumi kehast välja viiva suhkru ja alkoholi tarbimist.

Näiteks idamaade ja India toidud sisaldavad vähe piimatooteid, samas ei ole artriit ja osteoporoos neis kultuurides kuigi tõsiseks terviseprobleemiks. Nende toidusedel koosneb peamiselt rohelisest köögiviljast, teraviljast, tofust ja mereandidest ning on kaks korda magneesiumirikkam kui meie dieet.

Arvestama peab ka sellega, et diabeet, kohvi tarbimine, medikamendid (sealhulgas beebipillid, diureetikumid), psühholoogiline stress, higistamine, rinnaga toitmine ja üliaktiivne kilpnääre viivad magneesiumi kehast välja.

Meie igapäevane Mg vajadus on 360-380 mg päevas;
rasedatel, imetavatel emadel ja puberteediealistel lastel aga lausa 400-450 mg.

Toidulisana mg juurde võttes on soovitav langetada otsus kelasiin toodete kasuks, kuna need sisaldavad ka mineraali omastamiseks vajalikke aminohappeid. Võtta tuleks seda õhtul enne magama minekut, mõned tunnid peale viimast sööki ja rohke veega. Magneesium ei ole toksiline. Üleannustamise tunnuseks on kõhulahtisus.

Lõpetuseks:

Pidage alati meeles – nii vitamiinide kui mineraalide hulgas pole olemas seda “ühte ja ainuvajalikku”. Me vajame neid kõiki. Ja õigetes proportsioonides. Kui viimane on paigast nihkunud, siis võib kasu asemel endale hoopis kahju teha.

Vaata lisaks: