Suitsetamissõltuvuse olemus
Uurides põhjuseid, miks noorukid suitsetama hakkavad, on ilmselge, et ükski hirmutamine/veenmine/ähvardamine ei sunni neid peatuma, kui nad vajavad sigaretti oma imidzhi viimistlemiseks. Vajadus isiksust kujundada kaalub üle ka kõige paremad nõuanded ja mida suurem on surve, seda suuremaks kasvab ka vastuseis.
Aga need, kes suitsule jah sõna alles hilisemas eas ütlevad? Kaaluge alljärgnevaid suitsetamisega seostatavaid vastandpooluseid. Tuleb midagi tuttavat ette?
enesekindlus VERSUS küündimatus, kohmakus
aktsepteeritus VERSUS tõrjutus
lahe VERSUS mage
üks kollektiivist/grupist VERSUS kollektiivist/grupist välja jäetud
huvitav VERSUS igav
muljetavaldav VERSUS tobe
täiskasvanulik VERSUS lapsik
hõivatud VERSUS igavlev
kontrolli omav VERSUS memmekas
Mitte sigaretid ise ei tõmba noorukeid/esmasuitsetajat ligi, seda teeb suitsetaja imidzh. Kõigest nelja sigareti järel lakkab immuunsussüsteem suitsetamisega võitlemast (pööritus, kõrvetav kurk, köhimine), samas ei tunne te enam ka seda vaimustust mis alguses. Just seda vaimustust püüate te tabada iga kord, kui te sigareti süütate, aga see ei ole kunagi sama.
Kuigi te võite suitsetajate grupist eemalduda, jääb suitsetamine endiselt harjumuseks. Suitsetamise mahajätmine toob kahjuks meelde kõik halvad tunded, mis teid omal ajal suitsetama sundisid. Suitsetamist maha jätvate inimeste enesehinnang on tavaliselt madal ning nad kirjeldavad end nõrkade, kasutute ja läbikukkunutena. Suitsetamisest loobumisega kaotavad inimesed positiivse kontrolli- ja uhkusetunde.
Esimene samm elustiili muutmisel on mõista, et te ei ole enam kohmakas ja kergelt haavatav teismeline/seltskonda sulada üritav uustulnuk vms. Te olete tugev täiskasvanu, kes ei pea kellegi heakskiitu nuruma. Inimesed kuulavad, kui te räägite, ja nad ei tõrju teid seepärast, et te olete teistsugune. Teistsugune on hea. Erinevusteta oleks maailm väga igav.
Kui suitsetajatelt küsida, kas nad alustaksid suitsetamist, kui neile teine võimalus antaks, vastab 90 % eitavalt. Miks siis inimesed jätkavad suitsetamist, kuigi nad teavad, et see on neile kahjulik?
Vastus peitub nikotiinisõltuvuses, mis hakkab kujunema juba esimese sigaretiga. Alguses on nikotiiniiha nii vaevumärgatav, et te ei pane seda tähelegi. Ka ei saa paljudest inimestest kergesti suitsetajaid, nad ei hinga suitsu korralikult sisse või suitsetavad ära vaid pool sigaretti, aga nad näevad vaeva, kuni on liiga hilja.
Enamus suitsetajaid on valmis kinnitama, et nad on sõltlased, ja kasutama seda argumenti suitsetamise jätkamiseks. Ka on suitsetajaid, kes asuvad tugevalt negatiivsele seisukohale uimastite kuritarvitamise suhtes. Enamus inimesi pelgavad heroiinisõltlasi, selles uimastis nähakse räpast tapvat ainet. Samas on suitsetamine niisama uimastav, aga kuna sigarette müüakse kauplustes ja mitte tänavanurgal, ning neid reklaamitakse miljonitesse dollaritesse küündiva eelarvega, ei nähta suitsetamises narkomaaniat.
Hästi illustreerib seda lugu sigarettidest, mis olid väidetavalt kanepiga töödeldud. Juhtus see USAs. Lapsevanemad olid kohutatud, kuna kartsid, et nende lastest on saanud narkomaanid. Kui aga selgus, et tegemist on naljaga, rahunesid nad maha. Võibolla — kui need vanemad oleksid endale teadvustanud, et nikotiin on samuti uimastav aine, ei oleks nende lapsed enam sigaretti ette pannud.
Teine põhjus, miks inimesed kõigile hoiatustele vaatamata edasi suitsetavad, on see, et üks sigarett neid ei tapa. Järgmine kord, kui te võtate sigareti karbist, küsige eneselt, kas see on sigaret, mis teid käivitab vähktõve ahela või ummistab arteri. See on niisama hea kui kõndida kinniseotud silmadega üle elava liiklusega maantee. Teil võib see trikk õnnestuda, aga kas te riskite ka teistkordselt? Ometi teete te seda iga kord, kui süütate sigareti.
