Vererõhk ja rasedus

Nagu kõik rasedad ilmselt juba tähele on pannud mõõdab naistearst igakuise rutiinse külastuse ajal kindlasti ka teie vererõhku. Miks see on vererõhu jälgimine oluline, sellest siinkohal räägimegi.

Tähelepanelikumad teist on kindlasti märganud ka seda, et raseduse alguses võis vererõhk mõnevõrra langeda, kuid raseduse edenedes hakkab see taas tõusma. Vererõhu näit koos uriinianalüüsiga on indikaator, mis võib viidata raseduse teise poole toksikoosi arenemisele. Kui toksikoosile õigeaegselt jälile ei jõuta ja ravima ei hakata võib see lapsele ohtlikuks muutuda. Üldiselt avastatakse arenenud riikides see seisund varakult ja naised saavad ravi, mistõttu eluohtlikuks muutub see harva.

Raseduse teise poole toksikoosi alla kannatab 5-10% esmakordselt rasedatest naistest.

Erinevad vererõhuga seonduvad probleemid raseduse ajal

Krooniline hüpertoonia
Seda tüüpi hüpertoonia esineb naisel juba raseduse eel. See on tavalisem vanematel emadel ja päriliku eelsoodumusega naistel. Krooniline hüpertoonia võib raseduse lõpupoole ägeneda ning arst võib olla sunnitud ravimidoose muutma.

Raseduse alguses, kui vererõhk tavaliselt langeb, on paljudel hüpertoonia all kannatavatel naistel normaalne vererõhk ning ravi ei lähe vaja. Samas tuleb jälgida vererõhu tõusu raseduse edenedes. Üldiselt on teada, et osa vererõhku alandavaid ravimeid on raseduse ajal turvalised võtta.

Rasedusest tingitud hüpertoonia (PIH- Pregnancy-induced hypertension)
Seda tüüpi hüpertoonia on suures osas samasugune kui krooniline hüpertoonia, aga see tabab naist raseduse ajal ning läheb sünnituse järel üle. On kindlasti ka kroonilise hüpertoonia all kannatavaid naisi, kellele pannakse PIH diagnoos, kuna nende raseduse-eelne kõrge vererõhk ei olnud teada. Ravi suhtes see midagi ei muuda ja olukord selgub niikuinii pärast sünnitust. Osa PIH all kannatavaid naisi saab raseduse teise poole toksikoosi, aga kahjuks on võimatu ette ennustada, kes need on. Ka on PIH all kannatavatel naistel suurem tõenäosus haigestuda hiljem kroonilisse hüpertooniasse.

Mõlema hüpertoonia korral on ainus normist kõrvale kalduv näitaja vererõhk. Kroonilise hüpertoonia ja PIH all põdevate naiste võrdlevad uuringud näitavad, et lapse riskitegur on väike. Tavatult ägeda hüpertoonia tõttu tuleb mõni sünnitus siiski ka varem esile kutsuda.

Raseduse teise poole toksikoos
Raseduse teise poole toksikoos on vaid raseduse ajal tekkiv haigus. See hõlmab palju enamat kui vaid kõrget vererõhku. Lisaks kõrgele vererõhule näitab raseduse teise poole toksikoosi ka uriinianalüüs. Sellisel juhul hakkavad neerud “lekkima” ning proteiin satub uriini.

Mõnikord märgitakse see haigusloos kui +, 2+ või 3+. Proteiini esinemine tehakse kindlaks paberi torkamisega uriini, kusjuures värvimuutuus näitab proteiini kontsentratsiooni uriinis. Raseduse teise poole toksikoosi ennustamiseks on vaja teada proteiini täpset kogust uriinis 24 tunni jooksul. Üle 0,3 grammi proteiini on juba märkimisväärne kõrvalekalle.

Nagu juba öeldud ei hõlma raseduse teise poole toksikoos vaid vererõhku ja neere, see puudutab peaaegu kogu organite süsteemi. Kergemas vormis võib raseduse teise poole toksikoos puudutada vaid neere, raskemal juhul põhjustab see peavalu, sähvatusi silme ees, kõhuvalu ja iiveldust. Kui äge raseduse teise poole toksikoos jääb ravimata või areneb liiga kiiresti, võib see põhjustada üldist toksikoosi ehk rasedus eklampsiat, mis väljendub krampides. Sellisel juhul on vererõhk väga kõrge ja kui laps kohe ära ei sünni, võib see loodet kahjustada. Äärmiselt kõrge vererõhk aga võib põhjustada ema insulti.

Õnneks on rasedus eklampsia haruldane, kuna raseduse teise poole toksikoosi tavaliselt märgatakse ja ravitakse. Umbes ühel protsendil raseduse teise poole toksikoosiga naistel on oht saada toksikoosist tingitud atakk. Pooltel toksikoosi all kannatavatest naistest tuleb atakk sünnituse järel, tavaliselt 24 tundi pärast sünnitust.

Vaata ka Uurigem oma vereanalüüsi. Artikli lõpus keskendutakse ka uriini näidule.

Mis põhjustab raseduse teise poole toksikoosi?

Selle põhjus ei ole tegelikult teada. Arstid on avastanud palju muutusi hormoonide tasemel, aga tegelikku toimemehhanismi veel ei tunta. Arvatakse, et toksikoos on suures osas seotud platsentaga, mis ei ole nii hästi arenenud, kui peaks, mis võib väljenduda ema veresoonte õhemaks muutumises. Need muudatused algavad 18.-20. nädalal. Naine ei pruugi raseduse teise poole toksikoosi nähte tunnetada enne kui alles raseduse lõpus.

Ka võivad trombid ummistada platsenta artereid, vähendades beebini jõudvat verehulka. See seletab ka seda, miks raseduse teise poole toksikoosiga emadele sündinud naistel on tavalisest väiksemad lapsed.

Miks see juhtub ja kuidas seda vältida — neid küsimusi alles uuritakse.

Mis soodustab raseduse teise poole toksikoosi?

Esimene rasedus
Raseduse teise poole toksikoos eelmise raseduse ajal
Kui ema on alla 20 või üle 35
Lühike kasv
Migreen
Perekondlik eelsoodumus
Hüpertoonia
Raynaud tõbi
Alakaalulisus
Lupus erythematosis (nahahaigus)
Mitmikud
Tsüstilaadsed sünnimärgid

Mis sümptomeid see põhjustab?

Tavaliselt ei põhjusta kõrge vererõhk mingeid sümptomeid, aga alljärgnevad sümptomid iseloomustavad raseduse teise poole toksikoosi:

Sähvatused ja jutid silme ees, pildi kadumine, silmade valgustundlikkus, peavalu, valu ülakõhus või paremal küljel ribide all, oksendamine, ebamugav tunne.

Tegelikult ravib seda haigust vaid sünnitus. Seisundi kiire halvenemise korral kutsutakse esile sünnitus. Enam-vähem talutav on esilekutsutud sünnitus 38. rasedusnädalal, 30. nädalal on see aga suurem dilemma. Kõne alla tuleb keisrilõige. Igal juhul on otsus individuaalne, mille langetamisel arvestatakse patsiendi seisundi ja haiguse tõsidusega.

Kergekujulise või keskmise raskusega raseduse teise poole toksikoosi puhul naine tavaliselt hospitaliseeritakse ning haiguse tõsidust uuritakse. Lisaks regulaarsele ülevaatusele viiakse läbi alljärgnevad protseduurid:

Vererõhu mõõtmine 4-6 tunni tagant — raseduse teise poole toksikoosi korral võib vererõhk liikuda alla ja üles väga kiiresti. Haiglasse saabudes võib vererõhk olla normaalne ja tõusma hakata alles hiljem. Tihe regulaarne mõõtmine aitab seda välja selgitada.

Uriini kogumine 24 tunni jooksul, et teha kindlaks proteiini kogus. Uriini uuritakse regulaarselt, et näha, ega see ei ole järsult halvemaks läinud (näiteks 1+ juurest 3+ni ühe päeva jooksul).

Vereanalüüsid, et lugeda vereliblesid ning mõõta neerude ja maksa funktsioneerimist.

Ultraheli — et kontrollida lapse arengut. Raseduse teise poole toksikoosi tagajärjel võib laps jääda väikseks ning selle kindlakstegemine on oluline. Ka uuritakse loodet ümbritsevat looteveelikku (selle kogust). Kui platsenta ei tööta nii nagu peaks, võib vedeliku maht langeda. Beebi liigutuste ja hingamise jälgimine aitab selgitada välja, kas ta on endiselt aktiivne.

CTG ehk lapse südamelöökide mõõtmine, mida tehakse tavaliselt iga päev.

Tavaliselt aitab nende analüüside tegemine paari päeva jooksul välja selgitada haiguse kulgu: kas see ägeneb või on stabiilne. Selle põhjal otsustakse kas kutsuda rasedus esile või mitte. Haiglas viibimine aitab naisel ka puhata, mis omakorda viib alla vererõhu.