Kas lastele võiks lubada antidepressante?

Jokela tragöödia järellainetus võib kesta mitmeid põlvkondi. Soome on seni tundunud meile suhteliselt turvaline heaoluühiskonna riik. Kannatustest pole meie põhjapoolne naaberriik aga sootuks pääsenud. Soome lähiajaloo suuremaks katsumuseks võib pidada palju inimkaotusi nõudnud Talvesõda, mis jätnud ka seni kestva jälje meie sugulasrahva psühholoogiasse ja ka psühhopatoloogiasse. Palju probleeme on tekitanud ka 1990. aastate alguses Soome vabariiki tabanud majanduskriis ehk lama, mille järelhoovused kestavad.

18-aastase Pekka-Eric Auvineni korraldatud koolimõrvaga kaasnenud masendus ja sellele järgnev psüühiline rusutus kestab aastaid või isegi mitu sugupõlve, kuna tegemist on väikeriigiga, mis on selliste sündmuste korral väga kergesti haavatav.

Ühiskond revideerimisele

Minu kui psühhiaatri ja psühhoterapeudi vaatevinklist peab kaasaegset ühiskonda laste ja noorte kasvamistingimuste ja arengu seisukohast väga põhjalikult revideerima. Mõistagi ei tohi unustada, et tendentsid ja mentaliteedid, mis omased Soomele, on suuresti iseloomulikud kõikidele lääneriikidele. Eesti pole selles kontekstis sugugi mitte erand.

Väliselt on nii Eesti kui ka Soome laste elujärg üsnagi hea. Kodudes on arvutid ja arvutimängud, plasmatelerid ja DVD-mängijad. Üsna varakult ostetakse noormeestele ja neidudele autosid. Juba teismelistena hakatakse reisima välismaale.

See rikkus ja kvaliteet on paljuski saavutatud vanemate töö ja pingutustega. Tihti on emadel-isadel tulnud töötada 12-14 tundi päevas, ilma puhkuse ja puhkepäevadeta. Mitmetesse peredesse jõuavad pereisa ja pereema koju alles hilisõhtul, laste jaoks leitakse aega vaid formaalseks vestluseks ja tihti mitte sellekski.

Täiskasvanuks sirguva murdeealise ära kuulamiseks ja mõistmiseks kulunuks aga vahel mitmeid tunde või koguni terveid päevi.

Kui kodused emotsionaalsed kontaktid kitsaks jäävad või puuduvad, mis kahjuks osutusid tõeks ka Jokela kooli tragöödia puhul, otsivad lapsed ja noored väljundit mujalt. Hea, kui seda tehakse mõnes huvialaringis või vaimsete huvidega sõprade seltskonnas.

Paraku on maailm aga märksa salakavalam ja kurjem. Nii on mehe- või naiseikka jõudval inimesel oht sattuda ühiskonnaohtliku ja väärastunud mõttemaailmaga eakaaslaste seltskonda, milles valitseb moraal, et inimene on inimesele hunt, tugevama kohuseks on nõrgem alla suruda, tõeliselt tugev inimene hoiab oma tunded enda teada jne.

Parim sõber Internet

Hingeliselt üksik noor valib tihti sõbraks Interneti. Internet on aga sügav info-ookean, milles koos tarkus ja rumalus, headus ja kurjus, moraalsus ja moraalitus. Internetis orienteerumine nõuab aga arukust ja ka head vaistu.

Selle puudumisel valitakse oma iidoliteks sageli vägivalda propageerivad ebajumalad või soovitakse ennast seostada kübermaailmas esinevate superinimestega ja selle ebaõnnestumisel leitakse ennast hingelises tühjuses.

Loomulikult on ohuks Interneti-sõltuvus, mis allub raskesti ravile, kuigi ravida püütakse.

Mõni võtab sellises kriisisituatsioonis endalt elu. Mõni tahab kätte maksta kogu ühiskonnale nagu ka Pekka-Eric Auvinen.

Koolides töötavad arvutiõpetajad võiksid lisaks tehnilistele oskustele nõustada õpilasi ka selles, kuidas Internetist endale võimalikult palju kasulikku ja õpetlikku leida.

Laste- ja noortekeskuse töötaja võiks märku anda, kui mõni poiss istub arvuti taga ja päevast päeva sõjamänge mängib. Sellise ajaviitega kaasnevad aga unehäired ja mõistagi väsimus koolis.

Netis nähtud ja sageli ka kaasa tehtud ning telerist vaadatud tulistamised tekitavad noortes sageli huvi ka relvade vastu. Auvineni esilekutsutud koolivägivald pani mõtlema, kas Soomes relvalubasid mitte liiga varases nooruses ei väljastata.

Väike spordihuvi

Eestis saab relvaluba taotleda juba rohkem täiskasvanuna, kuid meilgi on juba tehtud esimesed ettepanekud relvaseaduse muutmiseks.

Kui lähtuda põhimõttest, et iga asi omal ajal, võiks relvadega tutvumine tulla siis, kui noormehed hakkavad valmistuma teenistuseks Eesti kaitseväes. Isasid saaks aga tuua poistele eeskujuks kui silmapaistvaid spetsialiste teaduse ja tehnika alal ning teiste huvitavate elukutsete esindajaid.

Noorte hingelisi kriise ja nendele põikpäiste laheduste otsimist soodustab ka nõrk vastupanuvõime raskustele. Suuresti on see tingitud vähesest huvist spordi vastu.

Tean oma lapsepõlvest ja noorusaastatest, milline kehaline ja vaimne karastus kaasneb spordiga. Mind on treeninud omaaegse Tartu tuntumad ja lugupeetavamad treenerid Erich Lukin, Aarne Laos, Ernst Ehaveerm Heiti Annus, Harri Russak, Ilmar Kullam, kellelt õpitu on aidanud mitmetest eluraskustest tugevam olla ning ka kriitilistel aegadel eluterveid otsuseid teha.

Jäämägi täis kuristikke

Kui tulla tagasi aga Jokela koolitulistamise juurde, siis on see aga vaid jäämäe tipp. Jäämägi ise on aga täis kuristikke ja selle sulamiseks on viimane aeg parandada psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi kättesaadavust. Pekka-Ericut on hakanud mõnigi noor juba ülistama. Nii et oht on väga tõsine.

Juhtum Jokelas läheb Soome kooli ajalukku kui esimene ja väga kurvalt lõppenud koolitulistamine. Massimõrvasid on ebaadekvaatselt käituvad inimesed Soomes aga põhjustanud varemgi.

Mõni aasta tagasi tulistas noor naine lasketiirus surnuks kolm meest, keda ta pidas CIA agentideks. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastas naisel paranoilise skisofreenia. Muide, sel naisel, nagu Auvinenilgi, oli väga tõsine huvi laskespordi vastu.

Jokela tragöödia vapustas ka paljunäinud ja igasuguste olukordadega kokku puutunud Soome tipp-psühhiaatreid. Võimalikult turvalisest ja stabiilsest ühiskonnast huvitatud inimestel tekib arvatavasti küsimus, miks sellistel ühiskonnaohtlikel inimestel pole õigel ajal haigusi diagnoositud ja välja ravitud või äärmise vajaduse korral neid ka pikemaks ajaks raviasutusse paigutatud. Paraku avalduvad niisugused haigushood sageli ootamatult.

Tuleb märkida, et Soome meditsiin paistab küll kogu Euroopas silma kõrgetasemelise arengu poolest, kuid pole siiski probleemidevaba. Üheks valuküsimuseks on lastele ja noortele spetsialiseerunud psühhiaatrilise abi raske kättesaadavus.

Vastuvõtule kahe aasta pärast

Üliaktiivse närvikavaga lapsed peavad Helsingi Ülikooli psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule pääsemiseks vahel ootama kaks aastat. Enam-vähem normaalse käitumisega, kuid siiski psühhiaatrilist kontrolli vajavatel lastel tuleb arsti konsultatsiooni oodata keskmiselt aasta.

Lastepsühhiaatrite puudus on ehk tingitud ka sellest, et nende eriarstide ettevalmistamiseks kulub palju aega.

Soome kõrgkoolis arstiks õppija omandab esmalt kuus aastat üldarstiteaduslikku haridust ja praktiseerib seejärel kolm või neli aastat mõnes tervisekeskuses. Siis on tal võimalus minna kaheksa aastat kestvatele spetsialiseerumiskursustele, milles meedik omandab näiteks kõrgema kategooria psühhiaatri kvalifikatsiooni.

Laste- ja noortepsühhiaatriks õppimiseks kulub aga omakorda veel neli aastat. Niisiis on arst saanud 40-aastaseks, kui tal on pädevus tegeleda selle psühhiaatriaharuga.

Ma oponeeriks ka nii Ameerika Ühendriikides kui ka selle eeskujul Soomes vastu võetud seadustele, mis keelavad antidepressantide väljakirjutamise kuni 18-aastastele lastele.

Olen nõus, et antidepressantide ülekasutamisel võivad olla ohtlikud tagajärjed, kuid rohkem kui kolmekümneaastase staažiga psühhiaatrina olen veendunud, et on lapsi ja noori, kellele ravimine antidepressantidega on möödapääsmatu. Mõistagi peab ravimite kasutamisega kaasnema nii meedikute kui ka pereliikmete tugev järelevalve.

Niigi tugeva psühholoogilise löögi saanud Soome ühiskonda ohustab peagi ka meditsiinitöötajate streik. See on aga juba omaette teema.

Jaan Olari on Soomes töötav psühhiaater ja psühhoterapeut.