Neile teadmistele toetuvad ravimitootjad, aga ka teede, tinktuuride ja droogide pakkujad.

Ainult preester võis ravida

Taimede tundmaõppimise tegelik ajalugu algas iidses riigis Babüloonias (tänapäeva Iraagi alad). Sealt on pärit ka esimesed kirjalikud andmed taimede kasutamise kohta ravimiseks. Savitahvlite vanuseks, kus kirjeldatakse umbes 250 taime (seeder, küpress, senna, tüümian, unimagun jt), peetakse rohkem kui viis tuhat aastat.

Neil aegadel olid taimede omadused teada vaid vähestele: üksnes preestritel oli õigus taimedega ravida, sidudes seda riituste ja loitsudega, pöördumisega jumalate poole ning ohverdamistega.

Preestrid tegid huvitavaid tähelepanekuid taimede ja seitsme tol ajal tuntud planeedi vahelistest seostest. Sellepärast püüdsid nad arvesse võtta 12 sodiaagimärgi mõju inimese tervisele.

Samal ajal arenes ajurveda suund, mis on vana enam kui seitse tuhat aastat. Ajurveda teadmised moodustasid Tiibeti taimravi, aga ka traditsioonilise Hiina meditsiini aluse.  

Salvid veini, piima ja meega

Umbkaudu samal ajal tekkis Egiptuses õpetus, mis talletati papüürusele ja mis on vaid osaliselt õnnestunud taastada. Vanas Egiptuses ravisid taimedega samuti vaid preestrid, kes pöördusid jumalate poole palvega tervendada inimesi. Ravimtaimi kasvatati aedades pühakodade juures.

Vein, piim, mesi — kõike seda kasutati salvide, tinktuuride ning pulbrite valmistamisel. Homeros, Plinius ja Herodotes kirjeldavad taimi ning nende käsitlemist. Nende töödest on saanud iidsete juutide, araablaste, pärslaste ja kreeklaste meditsiiniliste süsteemide alus.

Meieni on jõudnud nende kaugete aegade teadmised linaseemneõli, sennalehtede, mooniseemnete ja -mahla, kanarbiku jms kasutamise kohta.

Soojad, niisked, kuivad ja külmad taimed

Hellenid asusid Egiptuse preestrite salateadust taimedest ja nende raviomadustest kasutama umbes VI sajandil e.m.a. Oma tervendavad rituaalid pühendasid hellenid meditsiinijumal Askleiposele. Tolle aja väljapaistvaimaks esindajaks oli arst ja teadlane Hippokrates (460-377 e.m.a). Tema õpetus oli rajatud “kehamahlade” teooriale.

Selle õpetuse järgi tekivad hingelised ja füüsilised haigused siis, kui organismi nelja peamise mahla (sülje, vere, kollase ja musta sapi) tasakaal on rikutud. Kindlate käitumisreeglitega, kasutades iiveldust esile kutsuvaid vahendeid, dieeti, ravimtaimi ja aadrilaskmist, võib haige vaevusi leevendada.

Enne ravi alustamist taimedega, mis omadustelt olid soojad, niisked, külmad või kuivad, pandi diagnoos. Selgitati välja, milliseid taimi — niisutavaid või jahutavaid, soojendavaid või kuivatavaid — tuleks kasutada. Näiteks peeti kõhulahtisust niiskeks ja soojaks, seega vajati raviks jahutavaid ja kuivatavaid taimi.

Hippokrates uskus inimese organismi enesetervendamise võimesse, mida oli võimalik ergutada ravimtaimedega, aga ka mee ja äädikaga segatud veega. Suure meediku vaated on ära toodud tema kuulsas töös “Corpus Hippocraricum”. Selles räägitakse ka kõrgetest moraalinõuetest, millele peab vastama tõeline arst. Ning just selles töös on ära toodud Hippokratese vande põhitõed.

Esimene ravimtaimeraamat

Taimravi õitsengule Vanas Roomas aitasid kaasa kuulsate kreeka arstide Dioscuridese ja Galenose tööd. Enne neid kasutasid roomlased haiguste raviks kapsast, salatit, sellerit, lehtpeeti, pastinaaki, sibulat ja küüslauku.

Imperaator Nero aegne sõjaväearst Dioscurides (40-90) avaldas 70. aastal esimese raamatu taimedega ravimise kohta. See on praktiline raviraamat, milles on kirjeldatud umbkaudu 600 ravimtaime — nende korjamise aega ning nendest ravimite valmistamist. Kuni uue ajani oli see raamat Euroopa arstidele paljuski määrav.

II sajandil arendas Claudius Galenos (u.130 — u. 200) legendaarset kehamahlade õpetust. Arst pidi täpselt tundma taimede omadusi, teisiti oli võimatu neid kasutada. Nii nagu Hippokrates, nii arvestas ka Galenos inimese kehaehitust, samuti tähtsustas ta individuaalset lähenemist patsiendile. Muidu ei saanud talle määrata keerulisi taimedest valmistatud ravimeid, mis sisaldasid kohati kuni 100 osist.

 Keskajal kasvasid ravimtaimed kloostris

Rooma impeeriumi langemise tõttu läks selle ajastu teaduslik pärand osaliselt kaotsi. Ning vaid tänu Euroopa kloostritele, kus säilitati andmeid taimede omaduste kohta, on meil tänapäeval need teadmised olemas.

Haigeid ravisid hospidalides mungad. Ravimtaimi kasvatati kloostrite aedades. Seejuures täiendati kreeka-rooma pärandit rahvameditsiini tarkusega. VIII sajandil asus aga kirik seisukohale, et taimedega ravida tohivad vaid kirikuteenrid.

Vastavalt Karl Suure vastu võetud seadusele pidi kõikides kloostrites ja kuninglikes valdustes kasvama 89 ravimtaime. Peale roosi kuulusid nende hulka rosmariin, naistepuna, aga ka vahemerelised taimed nagu salvei, apteegitill ja lavendel. Palverändurid ning kaupmehed tõid kloostritesse ravimtaimi Pärsiast, Indiast ja Hiinast. Paljud kuulsad tõmmised, essentsid ja ka liköörid põhinevad Araabia maade retseptidel.

Abtiss, kes mainis keskajal seksuaalsust

Kloostrites kasutatav taimravi saavutas kõrgpunkti XII sajandil, kui abtiss Hildegard von Bingen (1098-1178) kirjeldas peamisi selle aja ravimtaimi, mainides esmakordselt ka rahvameditsiini retsepte. Ravijõudu omavate vahendite seas nimetas ta kaneeli, pipart, lagritsat ja ingverit, andes ka juhiseid männikreemi, koirohumahla ja kastanijahu valmistamiseks.

Peamises töös “Causae et curare” selgitas Hildegard von Bingen oma ettekujutusi inimese kehast, mainides ka selle seksuaalsust, mis oli erakordselt tähtis sündmus keskaja katoliiklikus meditsiinis.

Teadmised hukkusid nõidadega tuleriidal

Rahva seast võrsunud tarku kutsuti ka posijateks või nõidadeks. Võime kasutada hallutsinogeene, afrodisiaake jms ei jäänud tähele panemata kirikul, kes nimetas neid ravivahendeid saatanast pärinevaks.

Hilisel keskajal algasid nõiajahid. Tohutu hulk huvipakkuvaid andmeid ja retsepte hukkus tules, millel põletati iidsete teadmiste kandjad.

   Araabia maailm: esimesed apteegid

Araabia maailm lõi endale uue meditsiinilise süsteemi, mis tekkis araablaste sõjakäikude tulemusel Põhja-Aafrika, Kesk-Aasia ja Lõuna-Euroopa maadesse. VIII-IX sajandil tekkisid Bagdadis ja Damaskuses esimesed apteegid, kus müüdi Ida-Aasiast pärit taimi; samuti arenes destilleerimine, siirupite, alkeemiliste eliksiiride, vaikude ning essentside valmistamine.

 Katk sundis rahvameditsiini arenema

Lõpuks hakkas välja kujunema akadeemiline meditsiin: kloostrihospidal Solernos kujunes keskuseks, kus Araabia maade teadlased, noored arstid ja mungad vahetasid teadmisi ning õppisid tundma iidseid allikaid. Nii tekkis esimene meditsiiniline ülikool, millele kirik enam suurt mõju ei avaldanud.

Järgmiseks sündmuseks meditsiini arengu teel sai koletu katkuepideemia XIV sajandil. Euroopa maade elanike arv vähenes kolmandiku võrra. Arstid olid jõuetud selle tragöödia ees, mistõttu sai rahvameditsiin oma arenguks uue stiimuli.

Saksa arst, looduseuurija ja filosoof Paracelsus (1493-1541) ühendas rahvameditsiini taimravi meditsiini uute suundadega. Oma õpetuse avaldas ta emakeeles, mis oli lihtsatelegi inimestele arusaadav, mitte ladina keeles. See oli tohutu läbimurre, teadmised ei kuulunud enam ainuüksi preestritele. Paracelsus ühendas taimedega ravimise astroloogia ja alkeemiaga.

Ta kirjeldab tõhusate eliksiiride valmistamist Araabia ja Egiptuse teadlaste meetodite järgi ning esitab ravimite andmeid, mis põhinevad taimedel, kuid on valmistatud juba koos väävli, plii, antimoni ja elavhõbedaga.

Taime hinge määramine

Taime “hinge” sai kindlaks määrata, lastes sel piirituses, äädikas või vees tõmmata, aga ka keetes, destilleerides, kääritades ning hõõrudes. Sellised meetodid põhinesid arusaamisel, et kõigil ainetel looduses on ühine “algaine”.

See lähteaine on jagatud neljaks elemendiks, taim aga kujutab endast nende keerulist segu. Et taastada nende harmooniat, taime töödeldi.

XV-XVII sajanditel levisid seoses trükikunsti leiutamisega Euroopas raamatud, mis kirjeldasid taimede omadusi. Tähelepanuväärne oli neis raamatuis taimede hoolikas ning maaliline kujutis.

Seoses Ameerika avastamisega saadi teadmisi ka võõramaiste taimede kohta.  

Taimedele tekkisid konkurendid

XIX sajandi alguses hakkas arenema teaduslike uuringute tulemustele suunatud meditsiin. Erinevate toimeainete gruppide avastamine võimaldas tootma hakata morfiumi-, strihniini- ning hiniinipreparaate, mis tekitasid meditsiinis tõelise revolutsiooni.

Esimene sünteetiline ravim oli aspiriin. 1899. aastal saadi sellele patent. 40 aastat hiljem ilmusid ravimiturule esimesed antibiootikumid. Nii tekkisid taimedele võimsad konkurendid.

Otsekui aimates tulevast vastasseisu, kutsusid loodusravi poolehoidjad üles säilitama mineviku kogemusi. Loodusravi pooldav saksa arst Sebastian Kneipp (1821-1897) arendas välja terve suuna, mis põhines ravimtaimede kasutamisel vannide ja mähistena. Veel üheks tähtsaks sammuks sai Rudolf Steineri (1861-1925) antroposoofia. Ning lõpuks ärkas XX sajandil tohutu huvi taimede raviomaduste vastu.

Teadlased ja arstid on hakanud üha sagedamini pöörduma möödunud sajandite pärandi poole. Uuesti avastatakse taimi, mida kasutati edukalt iidsetel aegadel. Paljud sellised taimed ennetavad haigusi ja takistavad selle arenemist.

  Küsitluste andmetel on 90% Euroopa elanikest arvamusel, et taimed võivad ravida ja tagasi anda tervise. Kõige enam eelistatakse taimi külmetushaiguste ning teiste hingamisteede haiguste, aga ka ägedate ja krooniliste seedetrakti ning kuseteede haiguste puhul.