Kuni siiani oldi veendumusel, et päevik aitab inimesel pingeid maandada. Nüüdseks on jõutud hoopis vastupidisele veendumusele, kusjuures halvem enesetunne oli just neil päevikupidajatel, kes päevikus ikka ja jälle pöördusid tagasi oma hiljutise trauma/hingevalu juurde.

Teadlased oletavad, et ilmselt on nii, et oma haigettegevast kogemusest üks kord rääkida võib tõesti olla vabastav ja lohutav. Kuid üha uuesti ja uuesti selle poole pöörduda tähendab iga kord jälle mineviku juurde tagasipöördumist ja valu uuesti üle elamist. See aga mõjub halvasti psüühikale ning selle tagajärjel ka tervisele.

Tuletagem kasvõi meelde, kuidas Bridget Jonesil asi käis: ta kirjutas üles oma uusaastalubadused, siis, aegajalt neid üle lugedes sattus masendusse sellest, et ta neid pidada ei ole suutnud, suurest masendusest sõi ja jõi ja suitsetas veel rohkem ning oli väga närviline. Närvilisus omakorda pani teda käituma vahel erakordselt ebamõistlikult. Kus on siin päeviku rahustav ja maandav mõju, küsin ma teilt?

Teie, kes te päevikut peate või olete pidanud — kas ja kui tihti te vanu sissekandeid üle loete ja kuidas see teile mõjub?