Mõttelaiskus ja flow

Keegi meist ei tõrgu vist oma mugavust ja laiskust omaks võtmast, ent kui palju leidub neid, kes oleks valmis möönma, et neil on mõistusest vajaka? Või kuidas on lood mõttelaiskusega — kas tunnistame selle omaks? Küllap vist.

Ent mis see mõttelaiskus ülepea on? Tegin selle loo tarbeks kümmekonna kolleegi seas kiire ringküsitluse ja vastused polegi nii ühtelangevad kui võiks arvata.

Ei viitsi mõelda ega kaasa mõelda, vaimne apaatia, arvasid inglise filoloogid. Rumaluse põhjus ja ilmsikstulek, leidis muusikaõpetaja. Mõte ei tööta, ei vaevu probleemi süvenema, leidis keegi tudeng. Hariduse puudulikkus, arvas filosoof. Aju pidurdatus pluss motivatsioonipuudus, kinnitas kliinilise psühholoogia õppejõud. Omandatud vaimne harjumus otsida keerukaile küsimustele lihtsaid vastuseid, käibetõdede pime omaksvõtt ja juurdlemisoskuse puudumine, vastas sotsiaalpsühholoog. See vastustering ehk määratlebki levinud arusaamad sellest, mis on mõttelaiskus.

Uuema aja bioloogiline psühholoogia, aga ka iidne idamaa filosoofia lubab küsimust avaramas vaates hõlmata. Kui eeldada, et mõttelaiskus on laiskuse alaliik, jääb meile ähmaseks, miks väga paljud vaimsel rutiintööl või majapidamistöödes igati usinad inimesed õhtud läbi telekast rumalaid saateid vaatavad ja elu tõsisemate probleemide üle ei vaevu juurdlema.

Jooga järgi osutab mõttelaiskus sellele, et inimene on end üle piitsutatud vaimse aktiivsusega (radzhas) välja kurnanud, nii et temas on vastukaaluks tekkinud tahtejõuetu loidus (tamas), optimaalseks vaimseks tööks sobiv sattva (rahulik tasakaal) aga puudub.

Vaatleme nüüd veidi lähemalt, mis on mõtlemine? Üldpsühholoogia traditsiooniline vastus on: abstraktsete mõistetega opereeriv tunnetustegevus, mis lähtub probleemsituatsioonist ja on suunatud püstitatud probleemide lahtimõtestamisele ja lahendamisele.

Pikka aega arvati tõepoolest, et mõtlemine kõrgeima psüühika avaldusena eristub madalamaist — tajust, tundeelust jne — sõnade kasutamisega. Tänapäeval püütakse inimese maailmatunnetust ehk kognitsiooni vaadelda tervikuna. Pole kahtlustki, et sageli võib situatsiooni või probleemi mõistmine ja tegelik lahendamine teoks saada ka ilma sõnadeta, n.ö intuitiivselt, otsekui kõhutunde varal.

Sõnaline mõttetöö liitub samas ehk isegi juba aistmisse, tajumisest ja mälust rääkimata. Kindlasti mängib olukorrale või enesetundele hinnangut andvate mõistete kasutamine olulist osa tundeelus.

Esitaks keegi meile küsimuse, kas me oskame mõelda, võiks temalt ülaltoodu alusel kohe vastu küsida, mis selle all on mõeldud. Mõtleme ju (sõnade abil) enamvähem kogu ärkveloleku aja. Õigem oleks vist öelda, mõlgutame mõtteid, heietame mälestusi, seame sihte, kaalume alternatiivseid variante, unistame paremast homsest ja kahjatseme mõnd tehtud apsu. Ka kõige laisem olend viitsib sel moel vististi küll mõelda.

Nn vanurite psühholoogia ehk gerontoloogia on ammu täheldanud, et vaimset aktiivsust eeldavate kutsealade esindajad mitte üksnes ei ela aastatelt kauem ja ei säilita ka vanuigi vaimset ärksust, vaid on vanemas eas ka füüsiliselt parema tervisega.

Ilmselt on inimestele üldomane — ja seda ka vaimses sfääris — vältida kurnavaid jõupingutusi. Vaimse eneserealiseerimise aspektist on aga probleem selles, et püüd vaimseist jõupingutustest hoiduda toob kaasa harjumuse iga hinna eest vältida elunähtustesse süvenevat, probleemidele orienteeritud, juurdlevat mõttetööd. Keerukaile elunähtustele otsitakse kiiresti lihtsaid seletusi. Ilma pikemata võetakse üle levinud käibetõed või autoriteetide seisukohad. Jne.

Selle kõrval tuleb ilmselt arvesse ka n.ö. leidlik laiskus — kavalate, tõhusate, edukindlate vaimsete taktikate ehk heuristikate appivõtmine. Mõnedes idamaistes õpetustes, nt taoismis ja zenis, põhjendatakse ajutise mittemõtlemise (hiina k wu-sin) värskendavat, virgutavat tähendust üldisele tunnetusvõimele.

Üks tänapäeva tuntumaid psühholooge R. Sternberg väärtustab eriliselt nn praktilist intelligentsust, mis rajaneb sageli olukorra „kõhutundega“ mõistmisel ja vaistlikult õigel tegutsemisel, mitte situatsiooni üksipulgi verbaalsel läbiarutamisel. Tänapäeval, kus üha suurema osa inimeste töö on infotöötlus, oleks kohane meenutada vana-Hiina filosoofi Zhuang-zi´d, kelle järgi inimeste enamik oskab küll kasutada ja hinnata teadmisi, ent ei oska kuidagi hinnata ja kasutada mitteteadmist. Usin, kuid masinlik mõttetöö võib Interneti ja raamatuvara toel kokku kuhjata küll imposantse infolasu, ent ei jaksa seda enam sügavalt mõista ega praktilise elu tarbeks mõtestada.

Ülaltoodu põhjal leian, et pole kuigi mõttekas mõttelaiskust kohe materdama hakata, kummatigi kui see tuleneb vaimsest kurnatusest või vägagi raskelt tahtele allutatavaist harjumustest.

Bioloogilise psühholoogia järgi tagab vaimse erksuse nn virgatsainete e neurotransmittarite — serotoniini, dopamiini jt — normaalne teke (varustatus) ajus. Virgatsainete olemasolu teeb meid sedavõrd erksaks, et ka pingsaim mõttetöö võib tunduda haarava väljakutsena. Nende kroonilise nappuse korral aga ei aita meid ka enesesund. Parimal viisil tagame virgatsainete taseme ühelt poolt füüsilise aktiivsusega, teisest küljest aga positiivsete emotsioonidega.

Viimasel ajal näib vastukaaluks psüühiliste häirete ja haigustega tegelemisele niinimetatud positiivne psühholoogia — heaolutunde, õnne, aga ka vaimse erksuse tagamise teede otsing. Millest iganes vaimne loidus, mõttelaiskus ka tekkinud ei oleks, võiks selle välja juurimiseks pakkuda mõned soovitused.

Vältigem vaimses töös isteasendit, kus rinnakorv oleks kokku surutud ja hingamine takistatud. Idamaa rahvad peavad lootuspoosi või kangelasistet (jalad enda all, toetutakse põlvedele ja päkkadele) pikema keskendumise kindlamaks tagatiseks. Meie kultuuris piisab sellestki, kui arvuti või töölaua taga rühikalt istuda ja umbes 20 minuti järel mõned sügavad hingetõmbed teha.

Väga oluline on leida vaimses töös mingi innustav moment, mis kõrgenenud huvi tõttu kindlustaks meie tähelepanu ja lubaks kauem keskenduda. Tuntumaid loova mõtlemise gurusid M. Chikszentmihalyi väärtustab vaimsel tööl erilist aktiivsusvormi flow-d ehk hoogumineku seisundit.

Flow-seisundi tekkeks läheb tema meelest tarvis järgmiseks eeldusi:

eesmärkide selgus — täpselt on teada, mis tulemus peab selle tegevuse tagajärjel olema saavutatud.

kohene ja ühemõtteline tagasiside, mis näitab, kuidas me eesmärgile läheneme — näiteks kirurg näeb monitorist kohe, kuidas iga skalpellilõige õnnestub; laulja kuuleb, kas esitatud noot kõlas ilusasti või mitte jne.

tähelepanu koondumine olulisele ning igapäevamurede unustamine — inimese tähelepanuvõime on limiteeritud ning flow-seisundis ollakse tegevusele nii keskendunud, et kõrvalistele mõtetele ja argimuredele ei jätku lihtsalt tähelepanuruumi. Näiteks mägironija, klammerdudes kalju külge, ei suuda mõelda probleemidele armuelus, kuna sellega tekiks kukkumisoht.

tunne, et vajaduse korral suudetakse olukorda kontrolli all hoida — mägironijad tunnevad, et kaljude küljes rippudes on olukord märksa enam nende kontrolli all kui näiteks liiklusrohket tänavat ületades.

eneseteadvustuse puudumine, kokkusulandumise tunne tegevuse ja keskkonnaga — teatud „transtsendentsuse tunne“. Näiteks tunneb purjetaja end olevat üks mere, paadi, purje ja pilvedega. Innustunult teadvustab inimene tegevust ning sellega seotut niivõrd, et unustab mitte üksnes argimured, vaid ka iseenda.

moonutatud ajataju — tunnid kaovad nagu minutid, kuid mõnel hetkel tundub iga sekund nagu igavik.

enesest lähtuv ehk nn seesmine motiveeritus — nn „iseennast tasustav“ kogemus, tasustavaks on tegevus kui protsess, mitte selle lõpptulemus. Tulemus (valmis maal, vallutatud mäetipp) on justkui ettekääne, et seda tegevust teha saaks ning kogeda tegevusega kaasnevat seisundit.

Anti Kidron on psühholoogiaprofessor