Ööinimesed tallatakse jalge alla
Eks esimene soovitus ole, et otsi omale töö, kus ei pea nii vara tööl käima.
Mul on õnneks läinud — ajakirjanikutöö enamasti ei nõua varavalges kohal olemist. Pealegi saan ma artikleid kirjutada ja arvutis nokitseda kodus kasvõi poole ööni, kui vaja on. Töö ei jää tegemata, kuid ma saan seda teha mulle sobivamal ajal.
Kindlasti on palju ööinimesi, kellel tööga nii vedanud ei ole ja nad peavad päevast päeva oma unerezhiimi vägistama.
Hullem on aga lugu siis, kui sul on koolis ja lasteaias käivad lapsed. Nende pärast peab ikka varavalges tõusma ja süüa tegema ja nad kooli-lasteaeda toimetama. Koolilaps saab mingist vanusest juba ise hakkama oma võileibadega ja õnneks käis mu poiss eelmisel õppeaastal ka õhtupoolses vahetuses koolis.
Aga lasteaed. Ma käisin korduvalt nii lasteaia juhataja kui kasvatajate jutul, et kas tohiks oma lapse tuua aeda pisut hiljem, kuna perest mitte kellelgi teisel pole vaja kell 8 kodust tõusta ja tormata. Ma saan aru — neil on õppekavad ja ühistegelused ja kollektiivne vaim — ja nii ei saanudki ma sealt hilise tuleku nõusolekut.
Iga hommik oli üks igavene rist ja viletsus — lapsed meil ka rohkem öökullitüüpi ja hommikul on ülessaamisega raskusi. Millalgi talvel olin ise ja ka noorem laps neist õhtul tulutult varem magama mineku püüdlustest ja rasketest ärkamisest nii kurnatud, et läksin lastepsühholoogi jutule.
Psühholoog oli tore ja mõistev inimene, kes möönis, et unetüüp — kas hommikune või õhtune, on miski, mida väga muuta ei saa. Muidugi võib ennast tahtejõuga püüda harjutada kindlal ajal magama ja tõusma, aga see ei pruugi iga kord tulemusi anda. Psühholoog arvas ka, et see on ebaloomulik situatsioon, kui kogu pere peab sättima oma elu 4-aastase päevakava järgi, et pigem peaks ikka nii olema, et laps sobitub pere elukorralduse järgi. Psühholoog soovitas lasteaeda vahetada.
Otsisin siis natuke aega tulutult lasteaedu, kuhu võiks lapse hiljem tuua ja hiljem ka ära viia. Eranditult kõik juhatajad arvasid, et see nõue ei ole ikka võimalik. Nii vedasimegi siis hambad ristis, kevadeni välja, lootuses suvel välja puhata.
Praegu ongi mõnus — lapsi ei pea kuhugi viima varahommikul ja ma saan rahus elada oma kella järgi. Isegi suveleitsakus tööl käimine ei ole nii stressav, sest ma järgin oma loomulikku elurütmi. Aga paljalt sügise ja varajase tõusmise peale mõtlemine hakkab jälle südant pahaks ajama, juba ette.
Mu isa tavatses lapsepõlves, alati kui ma pühapäeval kl 10-11 ajal oma toast välja loivasin, lõbus irooniaga tervitada „No tere lõunast!” ja vahel ka sadistliku mõnuga ajada mind ja õdesid kl 8 hommikul näiteks sõstraid korjama. Kuigi ma lubasin ja tõotasin, et õhtupoole teeksin ma seda tööd vastuvaidlemata ja vaata et rõõmugagi. Tema oli vara üleval ja talle tundus, et piiga on lihtsalt laisk, kui nii hilja ärkab.
Meil on tööl üks itimees, kes vahel ilmub tööle kell 2 päeval. Paljud itsitavad, et küll on unimüts, aga tegelikult teeb ta ju tööd vahel neljani varahommikul. Sest nii sobib talle rohkem. Ma ei tea, kas see on itimeeste üldine „haigus” või on lihtsalt kuidagi juhtunud nii, et ööinimesed on arvutialale sattunud.
Ööinimesed ei ole laisad ega unimütsid, nad lihtsalt elavad ja teotsevad teisel ajal kui hommikuinimesed. Aga kui me peame elama hommikuinimeste elu, siis oleme stressis ja hommikuti pahurad. Seevastu pidutseme sõpradega (või teeme tööd, kui vaja) meelsasti kasvõi päikesetõusuni, väsimata.
Kui sa oled ööinimene, kirjuta, kuidas sa hommikuinimeste maailmas hakkama saad. Või salgad enda maha?
