Seda, et värv mõjutab meie meeleolu ning käitumist, on kaua teatud, aga
mitte mõistetud.
On levinud eksiarvamus, et värvipsühholoogia on puhtalt
subjektiivne ning et puuduvad inimeste reaktsiooni ennustada aitavad
objektiivsed kriteeriumid, kuna igaüks reageerib värvidele instinktiivselt
ja igaühel on oma lemmikvärv.
Kommertsdisainis kulutatakse hulgaliselt raha
ja aega tehnoloogiale ja oskusteadmistele ning värvi puudutavad otsused
tehakse faktidele tuginedes.
Kuigi on inimesi, kellel on hea silm, peaks
alluv olema väga julge inimene, et soovitada rohelist värvi, kui
peadirektorile see värv ei meeldi.
Objektiivsete põhjendusteta oleks seda
raske teha.
Teine levinud eksiarvamus on, et kuna silmad töötlevad värvi, siis on see
vaid visuaalne nähtus.
Tegelikult on värv valgus ning valgus on elu allikas.
Ehk nagu väljapaistev Ameerika kolorist Faber Birren 1950. aastal tähendas:
“Selle roll kõigis eluvormides on liiga silmatorkav, et seda eitada või
eirata.”
Värv on valgus ning selle toonid on selle koostisosad, nii nagu sir Isaac
Newton seda näitas, kui ta lasi valgusel paista läbi kolmnurkse prisma ning
erinevad valguslained peegeldasid tagasi erinevate nurkade alt, võimaldades
näha neid eraldi.
Värv on esimene asi, mis me millegi hindamisel märkame,
ning see on mõjuvõimas kommunikatsioonivahend, mistõttu ta on nii oluline
disainielement.
Miljonite evolutsiooniaastate jooksul on värvikeel aidanud inimestel ellu
jääda — tunda ära mürgised taimed, ohtlikud röövloomad ja muud ohumärgid.
Moodsas maailmas on algelised instinktid sageli alateadlikud, aga nende mõju
ei ole sugugi väiksem.
Oluline on mõista, et värvisümbolism on tingitud reaktsioon ja seega täiesti
erinev värvipsühholoogiast, mis leiab aset alateadvuse tasemel.
Oluline on
mõista kultuurist tingitud mõjusid, kusjuures sageli langevad need kaks
kokku, ja kui nad seda ei tee, siis jääb alateadlik mõju peale.
Kuigi psühholoogiateadus on suhteliselt noor — veidi üle saja aasta — on
värviuuringud niisama vanad kui inimkond.
20. sajandil astuti hiigelsamme
inimese käitumise mõistmisel ning viimasel ajal on saanud ka selgeks seosed
värvidega, suuresti tänu Angela Wrighti poolt välja töötatud värvimõjude
süsteemile.
Kuni selle läbimurdeni ei tunnistatud teatud toonide olulisust.
Psühholoogid ei uuri tavaliselt värvivarjundeid ja kuna inglise keeles (ja
enamuses muudes keeltes) on vaid 11 baasterminit värvide kohta, aga
miljoneid värvivariatsioone, oli üks oluline element selgelt kahe silma
vahele jäetud.
Ei piisa sellest, kui rääkida “sinisest” või “punasest”, need
terminid on põhjalikuma uurimise kontekstis suhteliselt tähtsusetud.
Iga
värvi täpne variatsioon ning harmoonilised suhted on olulise tähtsusega.
Näiteks miks avaldavad ühe ja sellesama spektritooni kaks variatsiooni -
ütleme tumesinine ja beebisinine — nii erinevat mõju?
Kas inimesed
reageerivad ühele ja samale värvile erinevalt?
Kui disainitööstust silmas
pidada, siis kas on värve, mille võlu on universaalne?
Wrighti tööd andsid paljudele küsimustele vastuse ning moodustavad selle
süsteemi aluse. (Vastus viimasele küsimusele on eitav, aga on universaalselt
kütkestavaid värvikombinatsioone.)
On teaduslik reaalsus, et reaktsioon konkreetsele värvile võib olla
etteaimatav.
Värvimõjude süsteem toimib kahel tasandil — üks tasand on iga
põhitooni (sinine, punane jne.) psühholoogilised omadused ja teine tasand
toonivariatsioonide ning konkreetsete varjundite, toonide ja alatoonide
kombinatsioonid, mis avaldavad soovitud psühholoogilist mõju.
Teadus tunnistab nelja psühholoogilist algvärvi, tulenevalt sellest, kuidas
silm ja aju seda värvi töötlevad - punane, sinine, kollane ja roheline.
Need
neli värvi mõjutavad meid füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt.
Peale
selle on seitsmel spektritoonil selgepiirilised psühholoogilised omadused.
Neid lihtsaid põhimõtteid on tunnistatud juba ammu. Aga viimase aja tööd
näitavad, et värvitaju ja värvieelistused ei kujuta endast reaktsiooni
eraldi värvile, vaid kõigile esitletud värvidele.
Seega oleneb värvide edu mitte iga konkreetse värvitooni valikust, vaid kogu
tonaalsusest, ning see põhimõte peab kõikjal paika.
Ei ole oluline, kui
kütkestav teatud konkreetne värv võib olla (maailma lemmikvärv, olgu
veelkord öeldud, on sinine), aga kui see ei lähe kokku teiste värvide või
sõnumiga, mida ta peab edastama, siis on selle mõju negatiivne ning seda
tuleb muuta.
Ei ole olemas head ega halba värvi — näiteks võidakse punast
pidada stimuleerivaks või erutavaks, aga ka nõudlikuks ja stressitekitavaks
- on olemas sobivad ja sobimatud värviskeemid.
Ebakõla tõukab eemale.
Värvid
mõjuvad samuti kui muusika ning nagu dzässpianist Thelonius Monk ütles:
“Pole olemas valesid noote.”
Üks inimkonna olulisemaid vajadusi on tasakaal.
Hea näide loomuliku
tasakaalu taastumise kohta on see, kui pilk on keskendunud umbes 30
sekundiks teatud värvile ja kui silmad siis sulgeda või pilk mujale suunata,
siis kerkib silme ette seda värvi tasakaalustav värv.
Selle nähtuse
praktilist väärtust võib näha operatsioonisaalides, kus traditsiooniliselt
kantakse rohelist riietust, sest kui operatsioonimeeskond tõstab pilgu
verepunaselt, puhkab nende pilk rohelisel.
Kõige efektiivsemad värviskeemid
on need kus lainepikkused on tasakaalus.
Aristoteles jagas värvid neljaks elemendiks — maa, õhk, tuli ja vesi - ning
ta pani tähele ka sinise ja kollase algset tähendust.
Need värvid kujutavad
endast polaarsusi — taevast ja päikest,
ööd ja päeva,
introvertsust ja ekstravertsust,
jahedat ja sooja,
kokkutõmbumist ja laienemist.
Spektri
avastamine Newtoni poolt vahetas välja Aristotelese teooria, mis oli kõigi
värvitööde aluseks tuhandeid aastaid, aga tegelikkuses ei olnud ta midagi
enamat kui Aristotelese töö pikendus.
Kui me mõistame, et ka inimesi võib laias laastus jagada nelja
kategooriasse, siis muutub värvipsühholoogia juhitavamaks ja täpsemaks.
Galen defineeris kehamahlade liikumise järgi neli põhitüüpi — melanhoolik,
sangviinik, koleerik ja flegmaatik.
20. sajandil defineeris Jung põhiliste
funktsioonide — mõte, tunne, intuitsioon ja aisting — neli põhitüüpi.
Elu
polaarsused moodustavad olulise osa ka Jungi psühholoogias ning too Sveitsi
arst ning muudki tema kaasaegsed neuroloogid ja psühholoogid jagasid
inimesed üldjoontes introvertseteks ja ekstravertseteks, kas seesmiselt või
väliselt motiveerituteks.
Värvipsühholoogia läbimurre saabus sellega, kui tunnistati seoseid nelja
kategooriasse jagatud 16 miljoni varjundi ja tooni ning nelja isiksusetüübi
vahel.
Ekstravertsed inimesed reageerivad värvile ning eriti pikematele
lainepikkustele üldiselt tugevamalt,
samas kui introvertsed inimesed
eelistavad jahedamaid ja tuhmimaid toone.
On olemas neli tooniperekonda -
jahedapõhjalised, soojapõhjalised, sinisest või kollasest tulenevad.
Igasse
gruppi kuuluvad kõik spektrivarjundid, seega ei ole värviskeemi vaja
joonistada rohkem kui ühest grupist.
Õigupoolest, kui me seda teeksime, siis
see mõjuks negatiivsena. Kui mistahes joonise juures kasutatud värvid
kuuluvad kõik samasse gruppi, moodustavad need seose, mis kaitseb iga
varjundi positiivset tähendust. Seetõttu on oluline teha kindlaks, milline
värvigrupp ehk psühholoogiline värviperekond esindab kõige paremini soovitud
eesmärki. Sellega luuakse raamistik, mille raames disainerid võivad vabalt
töötada, kindlad teadmises, et antud värviskeem täidab oma funktsiooni.
Peaaegu kõik tänapäeva kujundid tahavad kombineerida kaasaegse efektiivsuse
ja hooliva sõbralikkuse.
Peaaegu kõik värvivead tulenevad suutmatusest
mõista, kuidas neid mõlemaid ühendada tooniperekondi omavahel segamata.
Nii
võib näha külma halli segatuna sooja punasega ning sooja kollast koos
mustaga, külma sinist sõbraliku punasega ekslikus usus, et see eitab anda
edasi mõlema maailma parimad omadused.
Tegelikult on tulemus see, et punane
tundub äkitselt olevat odav või trotslik, sinine muutub usaldusväärsest ja
efektiivsest külmaks ja kalgiks ning hall masendab kõiki.
Seega tasub
korrata, et iga värv ilma ühegi erandita — sisaldab potentsiaalselt
positiivseid ja negatiivseid omadusi. Millised neist mõjule pääsevad, sõltub
suuresti sellest, kuidas värvi kasutada.
Neli värvigruppi ja nende põhilisi omadusi võiks lühidalt kirjeldada
alljärgnevalt:
Kokkuvõte: Igal inimesel või asjal, nagu näiteks pakendil, ruumil,
korporatsioonil või tootel on oma isikupära, mida kõige paremini toetab
teatud värvipalett.
Eduka värvikasutuse võti peitub värvide loomuliku korra
järgimises, mitte trotsimises.
Samal teemal:
Värvipsühholoogia: kuidas see toimib?
Värvide psühholoogilised omadused
Värvipsühholoogia: Isiksusetüübid