Eks ikka teistele. Eks ikka seda, et nad oskavad gaasipedaali põhja vajutada. Gaasipedaal põhja vajutada, see on ju suur oskus! Eestlased on Surma arvates nagu noored kuked. Kirevad ja keksivad, lähevad õhku täis. Pudelisse vaadanud või triipu tõmmanud, muutuvad nad päris jobuks. Surm nopibki eelkõige neid, kellel pole mehemõistust.
Surm on oma kooljanäole tõmmanud roosapõskse maski, luise kere katnud õrnlillelise looriga. Vikatit on raske peita, targad inimesed näevad selle ära. Aga “noored kuked” ja muidu kehkenpüksid ei märka sedagi. Nemad ei näe muud kui spidomeetril kasvavaid numbreid — 100, 150, 200, 250, ja õhevil plikasid kõrvalistmel, kes niiskel koerapilgul oma “kõva” kutti imetlevad. Kihutage, kihutage! — lõõtsub Surm teeveeres, vikat loori alt välkumas.
Seejärel kuuldamatult omaette: Oh kuidas ma ihkan verd ja luuüdi! Kuidas tahan ma vaadata valu ja kuulata karjeid! Karjed on muusika mu kõrvadele ja valu on mõnu. Emade, isade, õdede, vendade, sõprade ahastus ja meeleheide — nauding, nauding…
Eestlased, kekspüksid ja lollpead, kihutage, kihutage, kihutage. Võtke pudelist ja “triibust” julgust ja kihutage. Kupatage minu kätte needki, kes arukalt sõidavad. Ajage neile külje alla, kimage ette, põrutage tagant otsa. Pressige laiaks jalgratturid, litsuge kokku koolilapsed, pigistage pehmeks pensionärid.
Ma pean arvet. Tänavu on mul hea aasta olnud: iga nädal tilgub teid, eestlasi, tosina jagu ratastooli või minu vikati alla. Teid on isegi vähe, kuradi vähe. Aga jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Paistab, et te ise ja teie valitsus ei märkagi, kui ma kimbukese Eesti tulevikku jälle maha niidan. Mõne aasta pärast sõidavad Eestimaa teedel ainult türklased ja aafriklased.
