Vaid üksainus kord aastas

Nüüd on see siis jälle käes — 8. märts, naistepäev. Juba viisteist aastat samasugune päev kalendris nagu kõik teisedki. Ei mingit erilist märgist küljes, aga ikka ootame me seda taas ja taas. Kas toovad või ei too? Kas teevad välja või ei? Nõnda on see olnud Eestimaa peredes juba mitu põlve.

Naispere on selle hommiku ootel ärevil ja püütakse mõistatada, kuidas need meie kõige kallimad — elukaaslased, pojad, vennad, kolleegid, sõbrad, meid seekord üllatavad. Kas soovivad lihtsalt õnne, toovad ehk õiekese või unustavad hoopis…

Nii mõnigi end „kaasaegseks“ pidav naine üritab jätta muljet, et tema jaoks on kõik päevad „naistepäevad“. Nad viskavad nn naiselikele naistele hooletult-üleolevalt, et kui ma tahan, siis kingin ma endale ise just siis, kui tahan ja just seda, mida parasjagu tahan. Aga naine ei ole loodud nagu mees.

Naine soovib ja peabki end sisimas tundma naisena, „õrnema soo“ esindajana. See on naise hinge kosutav teadmine, et teda peetakse tõesti õrnemaks, et temasse suhtutakse just seetõttu hellitava lugupidamisega. Ja see ei ole mitte üks raas seksistik! Meie, naised, oleme välja lõigatud ühest puust ja seepärast ei usu mina, et kingitavast lilleõiest pealtnäha marru minev feminist sisimas ennast meelitatuna ei tunneks.

Üksildase hinge tigedus sünnib mahajäetusest ja hoolimatusest. Ja nii ei tohiks ükski endast lugupidav mees välisest tõredusest end segada lasta. Lihtsa elegantsiga tehtud kaunis tegu tuulutab sassis suhtumisi. Ehk muudab just teie poolt kingitud naistepäevalilledest maailm pisut kaunimaks.

Mehed aga on tehtud teisest puust ja minu arust läheb naistepäeva vaja eelkõige meestele, et ennast mehena tunda. See on nende ürgne tung, mis käsib neid olla suurem ja tugevam — olla kaitsja ja katja, mis sellel päeval realiseeruda saab. Praegusaegses ühiskonnas, kus soorollid ähmastuvad, on hädapärane lasta neil, ja ka meil endal, kasvõi sellel ühel päeval aastas „õiges” rollis olla.

Naistepäev ei ole nn „punane püha“. See sai alguse 1910.a. Klara Zetkini üleskutsel samaaegselt hoopis Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis. Naistepäev oli mõeldud rahu, demokraatia ning naiste ja meeste võrdsete õiguste, mitte võrdsuse eest võitlemise ideede väärtustamiseks.

Nendes aadetes pole midagi, millest me hetkel sooviksime lahti öelda. Sooline võrdõiguslikkus on siiani, veel ligi sada aastat hiljem, kuum teema, rahust-demokraatiast rääkimata. Kui see võitleva feministi südant soojendab, siis võiks igat „vastasleeri“ poolt kingitud õit tõlgendada ju ka kui oma järjekordse võidu tunnustamist.

Selle aja jooksul on kõike olnud. Eakamad naised mäletavad aegu, kus 8. märts oli tööpäev ja sedagi, kui see pühaks kuulutati ja tööst vabaks anti. Naistepäevaga koos meenub nii hinge liigutavaid tähelepanuavaldusi kui üle igasuguste piiride läinud pidusid — kus riik andis ametlikku pidupäeva välja kuulutades justkui legaalse põhjuse end silmituks juua. Kuidas sellisest võltsist prallepäevast ilus perepüha kujunes, seda ei oskagi öelda. Ju on meie rahval seda erilist selgrootunnetust, mis laseb ka halvas head näha ja enda kasuks pöörata.

Uue Eesti algusaastail kiputi punast templit selga lööma igale, kes julges naistepäeva meenutada — või hoidku! — õiekest kinkida. Et seesama päev mujal Euroopas au sees oli ja see tasakaalustatud ühiskondades mitte mingil kombel emadepäeva pidamist ei seganud ega asendanud, seda esimeses ümbermuutmise hoos tähele ei pandud või ei soovitud panna.

Lõppude lõpuks, olgu igal oma päev — naistel naistepäev ja emadel emadepäev. Meenutagu naistepäev kõiki tublisid naisi, tütreid, sõbratare, emasid ja kolleege, kes on osanud ja suutnud pisarmärgade patjade ja eluraskuste kiuste naiseks jääda. Osanud ja suutnud olla ilusad, hoitud, hellitatud ja armastatud. Ja seda igas eas, sest naiselikkus ei ole nooruse privileeg. Igal eal on omad võlud ning just see teebki elu huvitavaks.

Armsad poisid, naistepäevalille ja kallistusi ootab igas eas tüdruk! Naistepäev on just see päev, kus te oma kalleid kallistada võite, eriti siis, kui te seda muudel päevadel enesestmõistetavaks ei pea…