Tere tulemast mullimaailma!

Igaüks ehitab enda ümber mulli. Selle kumer läbipaistev pind laseb valgusel ja värvidel küll sisse paista, kuid moonutab neid — nagu klaaskera. Istub näiteks trollis teine samasugune inimene, üsna sinu moodi, naaberpingile. Teda vaadates tunned, et tegelikult on ta hoopis kusagil mujal, kauges kaunis kohas. Seesinane maailm on temale palju helgem ja ilusam, mis siis, et lehed karjuvad majanduskriisi ja kuulutavad saabuvat näljahäda.

Omal vaiksel viisil loome me kõik mulli. Ka õnnetusest tihedad hallikaslillad mullid, mida tavaelus liialt tihti kohtame, on „ainult“ mullid. Need mullid on lihtsalt kõige kergemini loodavad ja kõige raskemini kantavad. Nagu tassiks jõulukuuske latvapidi kaasas.

Vabatahtlikult hallis mullis elavat inimest ei saa ja on ka üsna mõttetu aidata. Ronid küll korraks tema mulli sisse, kraamid ja pesed päikese jälle sisse paistma. Järgmisel päeval voolab tavaelu rutiinne hall voog tagasi ja hallikaslilla mull on ikka niisama tume ja sünge paik. Ei, mulli olemust saab muuta ainult tema looja, ehk siis õnn on tema peas kinni.

Kadestamisväärt on aga kaaskondlased, kes mängleva kergusega oma mulli puhtana jaksavad hoida, ise sealjuures optimismist pakatades. Tuntud koolitaja sõnu laenates: nad on nagu teflonpann, millelt kõik maha voolab. Kukub õnnetus tema mullile, imbub otsapidi sisse ka, aga tema tõmbab oma lõpmatus rõõmsameelsuses sellest lapiga üle. Ehk kirjutab kusagile kogemuste pagasisse.

Mõnikord on need säramullid ka veidi väsitavad, sest erinevalt tumedaist hallikaslilladest ei ole neile tihti antud kaasa oskust või tahtmist asju süvitsi näha. Oma säras on nad pimestavad, kuid lähemal vaatlusel veidi tühjad ja suutmatud looma, mis suurte kunstnike sõnul pidi tulema läbi valu ja pisarate. „Päris“ pisaraid säramullile antud ei ole.

Mõned inimesed loovad oma mulli juhusest, näiteks armudes lootusetult millessegi või kellessegi. See täidab nende mulli ääreni. Nad ei vaja vastuarmastust, sest kuidas sa ootadki vastuarmastust, kui sinu “armastatuks” on hea vein, Vahemere köök või sajand tagasi surnud helilooja. Aga olemasolevast piisab täiesti, et täita see koht elus, mis oli tühi.

Säärases mullis on hea turvaline. Mis peamine, seda ei saa keegi katki teha või isegi mõlkida. Selle mulli hoidmiseks on vaja pidevalt uut materjali ja seda tuleb algallikast otsimas käia. Mõnest sellisest kasvavad inimesed aja jooksul välja, kuid peavad neid hinges alati ja ikka väärtuslikuks. Sedasorti mullis elavat tegelast võib olla keeruline mõista. Liigsel mõistmisel mull pooldub ja haarab ka sinu enda sisse. Väike ettevaatus ei tee niisiis paha ja meenutus, et hea on olla ikka ainult enda mullis, mis tuleb enda seest, enda veendumustest.

Radikaalseid mulle luuakse füüsiliselt, tõmmatakse kardin akna ette ja lülitatakse telefon välja. Veidi puhkust pidevast infovoost ja inimestest mõjub kui värskendav meretuul. Töö, pere, kohustused, enda mulliga hädas olevad lähedased ja mitte nii lähedased inimesed teevad iseenda mulli loomise pea võimatuks. Kui meil pole aega oma mullile pühenduda, läheb see lömmi. Lömmis ja hoolitsemata mullist paistab kõik kõveralt sisse ja veel rohkem rabelemist asja ei paranda.

Füüsilised mullid võivad meie ellu tulla paratamatult. Kõik, kes on kas või lühikest aega lebanud voodis, oodates valgetes kitlites tegelaste otsust, mõistavad, millest ma räägin. Abitusega täidetud mull muutub kiiresti hallikaslillaks, vaid terve ja hoolitsetud mull peab säärasele pingele vastu.

Millal sina viimati oma mulli kraamisid ja üleliigse prahi välja viskasid? Lasid päikesel sisse paista ja panustasid asjadele, mis sulle tegelikult olulised? Või rapsid lihtsalt ringi ja ootad saabuvat majanduskriisi ja näljahäda. Lehed ju ometi lubasid?

Igaks juhuks poetad sellekohase märkuse ka tollele naabrile trollis, kes on oma mullis nii nahaalselt õnnelik. Või on sinu mull nii terve ja ilus, et säärase kirjatüki lugemine ei paelunud sind ning sa loobusid sellest peale esimest nelja rida…