Loome rinnapiimata jäänute ühingu!
Varem on teadlased jällegi tõestanud, et rinnapiima saanud lapsed on koolis tunduvalt edukamad. Ah, mis, nad on lihtsalt kõvasti targemad kui need, kes tissipiima saanud ei ole, nad jagavad matsu, neil kohe nupp nokib! Seevastu ilma tissipiimata kasvanud lapsed on niisugused kohtlased, peavad kõvasti rohkem pingutama, ei saa maast ega ilmast aru, ja kui nad mingi ime läbi elus edasi jõuavadki, siis pole nad kindlasti õnnelikud.
Ja loomulikult on rinnapiima saanud kohe lausa igas mõttes ilusamad ja õnnelikumad kui need, kes tissi ei saanud. Ja kõik see on nii kohutavalt enesestmõistetav! Sest iga ema ju teab, et kui tita on kasvanud turvatundes ja heaolus, siis on ta täiesti arusaadavalt tulevases elus õnnelikum ja edukam. Ja täitsa enesestmõistetav on ju ka see, et kõige suuremat turvatunnet pakub titale tiss.
Piima pole? Noh, siis ei tulegi
Aga mina, mina ei saanud rinda! Kohe mitte üldse! Ja miks? Sest emal ei olnud piima. Õigemini: ta arvas nii. Sest ega vene ajal ei töötanud haiglates inimesed nagu praegu, vaid mingid ilma igasuguse empaatiavõimeta koletised, kes karjusid sünnitavate naiste peale ning ei teinud ühtki liigutust nende valu leevendamiseks. Tittesid kisti tangidega emaihust välja ja kui ikka tulla ei tahtnud, lõigati ema möödaminnes kööginoaga katki.
Sellise suhtumise taustal on täiesti arusaadav, et keegi ei õpetanud naisi imetama. Hea oli, kui naine seda kohe esimest last ilmale tuues loomupäraselt oskas. Aga vaat kõik ei ole nii andekad, tean omast käest. Minuga nähti pärast esimest sünnitust Pelgulinnas kurja vaeva, et titt sööma hakkaks ja mina ikka korralikult lüpsma tuleks.
Oi, pisaraid oli palju. Tita oli sündimisest väsinud ja mina muidugi ka, iga asja peale tuli nutt. Tahtsin lapsele kõigest südamest rinda anda, aga tema tahtis magada ja ei olnud imemisest eriti huvitatud. Lahked ämmaemandad aitasid mind nõu ja jõuga ja kui vesi liiga kõvasti silmist sirisema hakkas, kutsuti koguni psühholoog.
Mulle tehti selgeks, et tegelikult on väga vähe naisi, kellel tõesti piima ei ole. Et piima on ka seal, kus rinda ei ole. Et piim tuleb ikka siis, kui titt võimalikult tihti imeb, ja et vastsündinule tuleb rinda anda alati, kui ta selleks soovi avaldab. Ja kui esialgu eriti ei avalda, siis tuleb ikka anda, küll talle maitsema hakkab, ja mida rohkem ta imeb, seda rohkem piima tuleb.
Ja muidugi sain ma hakkama. Varsti tootsin liitri piima päevas mis mühises, lapsel tulid roosad ümmargused põsed ja asjalikud titapekid. Siiamaani vahva pildilt vaadata, missugused pontsikud mu mõlemad lapsed on titast peast olnud.
Aga kes õpetas imetamist mu emale? Mitte keegi! Piima ei ole, vaadati üle prillide. Noh, siis ei tulegi. Vaadake ise, kuidas saate. Keda huvitab. Aga seal pärapõrgus, kust ma pärit olen, ei müüdud isegi mitte malõšši või mingit muud segu, mille peal nõukogude beebid elusse jäid ja inimeseks kasvasid. Titetoit ei olnud maal mitte defitsiit, vaid seda lihtsalt ei olnud.
Õnneks tegutses kolkakülas ämmaemand, kes õpetas mu ema mingist teraviljast tummi keetma. Ühesõnaga, see oli mingi kuradi tangu- või kruubileotis, mida ma titest peast sain. Lehmapiim ju vastsündinule ei sobi. Tegelikult tuleks mu emale Nõukogude Liidu kangelase aunimetus anda selle eest, et ta säärastes kohutavates tingimustes kolm last julges sünnitada ja need takkapihta veel kaela kandma kasvatas.
Kahjunõude esitame Venemaale
Niisiis, ajalooline ebaõiglus on täiesti kohutav! See ebaõiglus nõuab heastamist. Tuleb esitada kahjunõue. Miljonid tuleb sisse nõuda saamata jäänud rinnapiima eest, sest see on meile maksma läinud elu ja õnne, jätnud ilma nutikusest, mis loomupäraselt meile kuuluma peaks — ja muidugi veatust figuurist, mis teatavasti on naise kalleim vara.
Aga kes peaks kahjud hüvitama? Pidasin nõu kolleegiga, kes sai rinnapiima ainult mingid närused kaks kuud — ise kolmas laps, kujutate ette! –, ja tema arvas nagu minagi, et kõiges on süüdi Nõukogude Liit, olgu ta igaveseseks neetud. Kes on N Liidu õigusjärglane? Loomulikult Venemaa.
Järelikult tuleb kahjunõue esitada Venemaale. Loomulikult ei tee me seda mitte ainult endi nimel, vaid kogu põlvkonna nimel, kelle elu on pekki keeratud rinnapiimata jäämise pärast. See nõue tuleb nii suur, et Venemaa unustab igaveseks nostalgia N Liidu aegade järele. Oi, seda nad alles kahetsevad!
Me kirjutame Putinile. Või ei, Medvedevile. Noh, mis seal vahet, üks Putin puha. Me kirjutame Venemaa presidendile ja nõuame kahjud sisse. Missugused me oleksime võinud olla, ilusad ja targad, ja nüüd — mitte muhvigi!
Kui Sulle tundub, et Sina oled ka selle kohutava ajaloolise ebaõigluse ohver, ning Sa soovid meie petitsiooniga ühineda, siis anna allkiri. Siinsamas kommentaariumis. Ükski hääl ei lähe kaduma, kõik toetusavaldused on teretulnud. Sest niimoodi me seda ei jäta! Rinnapiima meile enam keegi ei paku, aga ebaõiglus tuleb heastada. See läheb neile miljardeid maksma.
