30-aastase Hinge praegu viiesel pojal oli pott juba aastaselt olemas ja vahel õnnestus mõni piss sinna sisse püüda, aga üldiselt see potil istumine Johannest eriti ei huvitanud. Poolteiseaastaselt istus poiss potil juba hea meelega, sest talle meeldis potil istudes raamatuid vaadata. Piss tuli pärast poti kõrvale maha. Aga siis järsku ühel päeval, veidi enne kaheseks saamist, hakkas Johannes ise potil käima. Hinge rõõmul ja üllatusel polnud piire: “Kohe päris ise läks ja pissis potti!”

Hoopis teine lugu on aga noorema lapsega, Mariaga. Temagi tegi potiga esimest korda tutvust umbes aastaselt ja esimesed proovimised läksid nagu algul ikka hea õnne peale: vahel tuli piss potti, vahel ei tulnud.

Siis tuli aeg, kui Maria ei tahtnud enam potti nähagi. Laps ajas ennast pulksirgeks ja lihtsalt keeldus poti peale minemast. Hinge ei sundinud ka liiga, mõtles, et kui tuleb suvi, küll siis jõuab uuesti proovida.

Laps nõuab mähkmeid

Kui suvi kätte jõudis, oli Maria poolteiseaastane. Silkas rõõmsasti paljalt ringi ja pissis, kuhu juhtus. Prooviti siis potti pissimist ka. Istuski tüdruk vastutulelikult potil — aga täpselt niikaua, kui jõudis pissi kinni hoida. Niipea, kui enam kannatada ei suutnud, hüppas ta potilt püsti ja nõudis, et talle mähkmed pandaks.

Hinge varus kannatust, proovis mõnda aega veel. “Rääkisin, kui tubli tüdruk ta on, et potil istub,” meenutab Hinge. “Ja kui tore oleks, kui poti sisse midagi tuleks ka.” Aga ei midagi. Hinge ja ta kaasa otsustasid, et tuleb selle potitamisega veel lihtsalt oodata.

Kui Maria kaheseks sai, algasid potilkäimise harjutused uuesti. “Ilmselt mõjutas mind ka see, et tuttavate lapsed hakkasid potil käima juba kes aastaselt, kes pooleteiseaastaselt,” tunnistab Hinge oma soovi, et potilkäimine viimaks ometi selgeks saaks.

Keeldub üldse pissimast

Maria sai endale ilusad lilledega aluspüksid. Need oli ta kohe nõus jalga panema. “Arvasin, et kui piss püksi tuleb, siis on tal ebamugav, ja siis ehk õnnestub see potile minek ka,” räägib Hinge. Piss tuligi püksi ja ebamugav oli lapsel ka. Ja Hinge proovis Mariat jälle poti peale minna. Istuski laps seal jälle rõõmsalt, aga täpselt niikaua, kuni esimene tilk potti tuli.

Siis juhtus midagi ootamatut. Tüdruk läks endast täitsa välja, hüppas püsti ja hakkas hirmsasti karjuma. Hinge rääkis küll rahulikult ja sõbralikult, kui tubli tüdruk ta on ja kui hea see on, kui piss potti tuleb. Miski ei aidanud.

Asi lõppes sellega, et laps ei pissinud enam üldse. Hoidis 12 tundi järjest pissi kinni. Hingel ei pidanud enam närvid vastu, ta pani lapsele mähkme alla tagasi. Kulus umbes nädal, kuni Maria jälle normaalselt pissida sai. Nüüd siis jälle mähkmetesse.

Aeg annab arutust

Hinge läks murega perearsti juurde. Küsis nõu, mida teha, kui laps kardab potti pissida. Perearst ei olnud sellise probleemiga varem kokku puutunud, laiutas käsi. Ja saatis ta Hinge ja Maria psühholoogi juurde.

Psühholoog tunnistas aga samuti, et kuuleb sellist asja esimest korda. Ta soovitas potitamist jätkata ja “mitte lasta lapsel oma tahtmist maksma panna”. Hinge ja Maria läksid koju sama targalt, kui olid nõu saama tulnud.

Nüüd ei osanud Hinge enam midagi teha. Naine kartis, et laps saab neeruvaagnapõletiku, kui ta päevade kaupa pissi kinni hoiab, ja laskis Marial mähkmetes edasi käia.

Läks umbes kuu, enne kui laps tahtis uuesti poti peale istuda. Nüüd käib kaks aastat ja seitse kuud vana Maria poti peal raamatuid vaatamas. Niipea, kui ta tunneb, et piss või kaka tulema hakkab, nõuab jälle mähkmeid. Ta suudab endale juba ise uue mähkme panna, aga mitte potti pissida.

Muret teeb Hingele kõige rohkem vahest see, et sügisel läheb laps lasteaeda ja tema ise tööle. “Ega midagi,” mõtleb ta. “Loodame, et see potilkäimine meil suvel ikka õnnestub.” Praegu aga ei tea ta paremat kui oodata. Ja kiita last iga kord, et ta ise potile istuma läheb. Eks aeg anna arutust. Pole ju ükski terve laps mähkmetesse jäänud.